Robotitele lugemiseks

Kirjutaks millestki, aga kedagi ei paista miski huvitavat. Mind küll huvitab. Siis ma võin kirjutada vähemalt enda jaoks. Võidakse küsida, miks ma kirjutan siis avalikku kohta. Aga mujal ei ole sellist kujundust. Ma kirjutan mujale ka, aga üks koht, kuhu ma kirjutan, on siia. Kirjutades tuleb pähe mõtteid, mida ilma kirjutamiseta ei pruugi tulla. Vanasõna soovitab, et enne mõtle, siis ütle. Ma mõtlen enne ütlemist ka, aga ütlemise ajal ja järel mõtlen edasi. Piiblis öeldakse, et ära pane küünalt vaka alla. Selline soovitus peaks blogi kirjutamist õigustama. Kui pole mõeldud, et küünal on ainult Piibli teemadel rääkimine. Aga Piibli avaldamiseks tuleb ka inimestele tähti ja paberi valmistamist õpetada, siis peaks lubatud teemade ring siiski laiem olema. Mõni muu seadus keelab muid asju. Poole tunni eest mul keelati nõude pesemist, kuna see segavat kohvijoomist. Kas nii palju aega on juba edasi läinud? Minu meelest ajalugu läheb kogu aeg edasi. Blogisid nimetati varem ka ajaveebideks. Võibolla mõni nimetab praegugi. Blogides kirjutavad kõik enamasti hästi ja feisbukis halvasti. Kui feisbukipostitus mõnda blogisse ümber tõsta, võibolla see hakkaks seal hea tunduma. Aga võibolla ka mitte. Feisbukis kirjutatakse juba selle võrra lohakamalt, et ei panda pealkirja. Teiseks mõeldakse laikide arvule ja see takistab hästi kirjutamist. Kolmandaks ollakse vihased, et teisi ka laigitakse. Aga milleks blogis sellistest asjadest kirjutada? Võibolla selleks, et kui keegi mõtleb blogi asemel feisbukis kirjutama hakata, siis ta sellest mõttest loobuks.