Linnu pea

Ühel linnul käis pea otsast. Panin seda talle tagasi. See lind oskas rääkida. Ühel korral, kui ma lindu nägin, oli keegi talle pea naelaga otsa löönud. Nii ei oleks tohtinud teha, sest nael vigastas aju. Aga linnul oli rääkimisoskus säilinud. Pea käis endiselt otsast. Kui see juhtus hetkel, kui ma nägin, sai pea otsa tagasi panna, aga kogu aeg ma linnuga koos ei olnud, seetõttu ähvardas teda surmaoht. Lind tahtis süia. Küsisin, mida ta tahab, kas teri. Lind raputas pead. Ta oli varem nii palju teri söönud, et nüüd tahtis midagi muud. Puistasin talle teist liiki toitu, mis sarnanes samuti teradele. Seda sai nii suur kuhi, et lind ei paistnud enam toidu alt välja. Mõtlesin, et nii ma ei näe, kui tal pea otsast tuleb. Seda toitu sööma hakkasid kogunema ka muud loomad. Esimesena saabus suur tigu.

*
Nägin silmanurgast, et mulle on arvutipostkasti palju kirjavastuseid saabunud. Olin saatnud ühele asutusele kirja, nüüd hakkasid vastused tulema. Esialgu ma neid ei vaadanud. Vastasid kõik asutuse töötajad. Nad olid üle Eesti laiali. Üks vastas näiteks Pärnust. Asutuse töötajad vaatasid mind ja üksteist pikalt. Mina vaatasin korraks ühel neist dekolteed, aga palju vähem kui nemad mind. Ma taotlesin neilt raha just sellises stiilis kirjandusteosele, milliste autorid teisi inimesi ei vaata. Üks asutuse töötaja vaatas teist nii laia naeratusega, et igemed paistsid.