Head ja halba

Ärgates oli üks unenägu meeles, aga vahepeal remonditi akna taga nii palju, et praegu see meeles ei ole. Aga ma olen enda arvates mitmekülgselt andekas, kui ei saa kirjutada ühest asjast, siis kirjutan teisest. Vähemalt on mul kirjutamisvajadus. Eile kirjutasin teravalt, kuidas mind ei hinnata, need mõtted hakkasid täna ka peas keerlema. Kui meelde tuletada, siis vahel on hinnatud, aga vahepeal tekib hirm, et see kõik on juba minevik. Ajaloolasele pidavatki minevik kõige tähtsam olema. Või mõne arvates ei ole töö elus kõige tähtsam. Minul on töö ja hobi ühendatud, mulle meeldib tööd teha. Tänavu tehti mulle töövõime hindamise ekspertiis, millega mind kuulutati sada protsenti töövõimetuks. Minu vanematel oli selle üle hea meel, sest siis on mulle kindlustatud suurem sissetulek, aga minu arvates on ekspertiisi tulemus vale. See näitab jälle, et minu oskusi ei hinnata. Ma võin küll teistest rohkem töötada, aga saan feisbukis null laiki ja ajalehes negatiivseid arvustusi. Ei tea, kas Sorokini raamatut siis ka oleks kritiseeritud, kui ma oleks tõlkinud varjunime all. Võibolla oleks. Nüüd tuleb meelde, et teine arvustus oli kiitev. Aga keegi kustutas mind võibolla sellepärast feisbukist ära, et ma sellele arvustusele viite andsin. Põhjus võib olla selles, et see ei ilmunud ateistlikus väljaandes. Võitlevad ateistid on teinud korduvalt tapmisähvardusi ja -üleskutseid. Või ma võin eksida, kes on ateist ja kes satanist. Kristlased on küll ka minevikus usu nimel inimesi tapnud ja praegu islamiusulised. Minu arvates selline maailm ei ole täiuslik. Üks varem tuttav blogija on kirjutanud, et tema arvates on, aga minu arvates ta eksis. Hetkel on enesetunne suhteliselt hea, sest kirjutamise ajal vahepeal jälle rõdul käinud töömehed läksid nüüd kaugemale. Aga viimastel nädalatel tundub, et vanadus hakkab kätte jõudma, sest on olnud varasemast rohkem liigesevalu.