Unenäokirjelduses ja päriselt

Tänased unenäod ei paista meelde tulevat, siis ma kommenteerin eilset. Ma ei kirjutanud eile viimast lauset päris täpselt üles. Unenäokirjeldusest võis jääda mulje, et ma ei tahtnud auditooriumis ette ritta istuda sellepärast, et olin ülikoolis cum laudest ilmajäämise pärast solvunud. Tegelikult oli seal jutt cum laudest pigem ettekääne, eesreas istudes kartsin rohkem seda, et olen rohkemate inimeste vaateväljas ja siis tekib kergemini paanikahoog. Ma oleksin eelistanud tagapoolset rida ka siis, kui oleksin cum laude saanud. Ja nii ma päriselt ülikoolis käies tegingi - mul oli veel lootus cum laude saada, ma olin hea õppeedukuse eest stipendiumi saaja, aga istusin ikkagi tagapool reas, sageli küll eelviimases, mitte viimases. Lõputööd kaitsma minnes oli mul depressioon ja ma ei kahelnud mitte ainult cum laude saamises, vaid ka üldse positiivses hindes. Selles olin eksamitele minnes kahelnud ka küll enne depressiooni algust, kui olin saanud maksimaalse hinde. Maksimaalseid hindeid sain võibolla sellepärast, et teised vastasid veel halvemini, mitte sellepärast, et minu vastused ideaalsed oleks olnud. Kui lõputöö hindeid ette lugedes selgus, et tol päeval sain keskmisest halvema hinde, sest suuremal osal oli A ja minul B, siis läks mul küll paremini kui ma natuke aega varem olin kartnud, kuid keskmisest halvem hinne suurt rõõmu siiski ei tekitanud. Pealegi jäin magistriõppe tasuta kohast ilma ja midagi muud ma tol hetkel edasi teha ei osanud. Aga ma poleks pruukinud saada magistriõppes tasuta kohale isegi cum laude lõpetamise korral, konkurents oli nii tihe. Hiljem ma nägin, et üks cum laude lõpetaja jäi magistriõppest välja, sest hinne töö kavandile oli halvem. Enda kui ajaloolase tugevaks küljeks pean suurt ajaloohuvi, selle eest ma paneks endale viie, muus osas võiks näitajad paremad olla.