Õigusajaloo number

„Ajalooline Ajakiri“. 2017, 2/3 (160/161). Kohus ja kohtupidamine Eesti õigusajaloos.

Selles teemanumbris on artikleid Rootsi aja, 18. sajandi ja 20. sajandi esimese poole kohta. Õigusajalugu on mulle natuke võõram teema kui poliitiline või kultuuriajalugu, kuigi mind on peetud ka juristiks. Mõni artikkel tundus igavam ja mõni huvitavam.

Rootsi ja Vene keisririigi aja kohta kirjutatakse, kuidas kehtisid erinevad õigused. Lisaks sellele, et olid olemas eraldi ilmalikud ja vaimulik seisus, seega ilmalik ja vaimulik õigus, rakendati ka ilmaliku õiguse piires erinevate aegade ja maade õigust. Bütsantsi keiser Justinianus oli kokku kogunud Rooma õiguse, mis sisaldas vist nii paganliku kui ka kristliku aja ilmalikku õigust, seda kasutati kohtupidamisel lisaks uuematele seadustele ka uusajal. 18. sajandi puhul ei olnud Eesti alal ülikooli, juristiks õpiti kaugematel maadel, mistõttu oldi koolis õppinud kaugemate maade õigust, mitte kohalikku. Teoreetiliselt pidi kohalik olema ülimuslik, aga kuna seda õpiti alles töö käigus, võidi eelistada kaugemate maade õigust. Praeguses ajas on sarnasusi, kui aastal 2003 võeti rahvahääletusel vastu põhiseaduse täiendamise seadus, mille järgi Euroopa õigus on Eesti põhiseaduse ja muude seaduste suhtes ülimuslik, aga teise paragrahvi järgi Eesti põhiseaduse aluspõhimõtted justkui veel ülimuslikumad.

Ka vaimuliku õiguse osas ei ole päris selge, mida kirik kehtivaks on pidanud. Uus Testament justkui tühistab Vana Testamendi käske, aga mõnda Vana Testamendi osa nagu kümmet käsku on peetud endiselt kehtivateks. Erinevad usulahud võivad tähtsustada erinevaid piiblikohti.

Raamatutest Prantsuse ajaloo kohta olen lugenud, kuidas 17. sajandil olid duellid algul lubatud ja hiljem keelatud. „Ajaloolisest Ajakirjast“ selgub, et selline reform toimus ka Eestis Rootsi ajal. Duellide asemel hakati pidama rohkem kohtuprotsesse, aga see ei tähendanud inimeste surmamise lõppemist. Kõigepealt läks kurjategija tapmissüüdistusega kohtu alla ja siis võidi ta omakorda hukata. Duellil pidid mõlemad pooled ennast kaitsma, aga kohtuprotsessil olid kohtumõistjad eelisseisundis. Enne otsuse langetamist rakendati süüdistatava suhtes juba piinamist, et selgitada välja, kas ta on süüdi. Kaebajat ja kohtunikku ilmselt ei piinatud. Kooliajal lugesin romaanist „Garibaldi“, nagu oleks nimitegelane keeldunud 19. sajandil piinamisest hoolimata ütluste andmisest. See oli võibolla kirjaniku fantaasia, aga „Ajalooline Ajakiri“ kirjutab ka reaalsuse põhjal, et kõik piinamisel tunnistusi ei andnud.

Kaks artiklit räägivad naiste olukorrast 20. sajandi esimese poole Eestis. Eesti iseseisvusajal hakkasid naised kohtuametitesse jõudma. Kirjutajad peavad Nõukogude aja positiivseks küljeks, et siis sai naiskohtunikke ametisse veel rohkem, kuigi see nõudis kuulekust Stalinile. Kui paljud üldse tahtsid sellist määrivat ametit vastu võtta? Ka iseseisvusaegset naiste karjäärivõimaluste suurenemist peavad kirjutajad positiivseks kui naiste olukorra paranemist. Aga kas keegi on uurinud, kas naiskohtualusele soodsama otsuse teeb naiskohtunik või meeskohtunik? Freudi teooriate järgi võiks oletada, et võibolla hoopis meeskohtunik. Eraldi küsimus on veel kolmandate naiste suhtumine.

Huvitav oli lugeda artiklit kohtunike valimisest Eestis aastatel 1934–1940. See võiks huvi pakkuda nendele, kes ka tänapäeval mõnele töö- või õppekohale edutult või edukalt kandideerivad. Kättesaadavaks on muutunud materjalid, mille põhjal Eesti ajal ühte kandidaati teisele eelistati. Kuigi laiali saadeti kõik erakonnad, olid eriti halvad vabadussõjalaste ja kommunistide väljavaated. Olen kirjutanud, et näen vabadussõjalaste ja muude erakondade vastuoludes põlvkondlikku alust. Sellele annab kinnitust ka „Ajaloolise Ajakirja“ artikkel, millest selgub, et juba varem ametis olnud vabadussõjalastega seotud kohtunikud võisid karjääriredelil edasi liikuda, aga uutele vabadussõjalastele tehti ametisse astumisel takistusi. Kõik vabadussõjalased ei olnud ühe vanad, uued kandidaadid olid ilmselt nende hulgas omakorda nooremad. Vabadussõja võitu kiideti ja vahepeal sobis Pätsile ka vabadussõjalaste muudetud põhiseadus, isikute vastu oldi rohkem.