Hiina kord

Ühel vennal oli kõrge palavik ja ta lamas kodus voodis. Ei teadnud, kas palavik tuleb solvumisest või viirusest. Saabus arst teda läbi vaatama. Arst laulis, et midagi pole teha, viirus on liikvel. Lahkusin kodust ja läksin bussipeatusesse. Lasin vist hajameelsusest mõne bussi mööda, aga siis läksin ühele peale. Istusin juhi kabiini taga Antti kõrval. Meil lähenesid keskkooli lõpueksamid. Rääkisin, et mul võivad eksamid ebaõnnestuda. Kui midagi pähe ei peaks õppima, võiksin eksamid edukalt teha ja eksamil koha peal mõelda. Antti küsis, kas mul korrutustabel on selge. Vastasin, et korrutustehete vastused saab välja arvutada, kuigi võib ka arvutusvea teha. Ütlesin, et mulle tuli meelde, et mul võib mingi viirus olla, ma ei oleks tohtinud kodust välja tulla. Antti ütles, et ta hoiab siis minust natuke eemale. Mul saabus aeg bussist väljuda. Ema tuletas meelde, et ma väljudes koti ka kaasa võtaksin. Leidsin selle istme alt, millel istus üks võõras inimene. Haige vend oli terveks päevaks ilma teisteta koju jäänud, ei teadnud, kuidas tal läinud on. Kõndisin mööda Riia maantee alumist otsa kodu poole. Tänava lõpus oli valgusfoor. Sinna olid Hiina võimud pannud ingliskeelsed hoiatused, mis ütlesid muuhulgas, millal ei tohi rääkida. Mõtlesin, et Eestis võiksid ikka olla eestikeelsed hoiatused, kuigi keegi hakkab kindlasti vaidlema, et siis välismaalased ei saa aru. Mõtlesin, et foorituled ei ole ka eestikeelsed sõnad, vaid värvid, sellega lepin paremini. Üks ese läks ümber ja hiiglane korjas selle üles. Mõtlesin, et see hiiglane ei ole vist Hiina juht, vaid tema sobivaks peetud isik. Kirjalik tekst rääkis pärismaalaste olukorrast Hiinas. Kui valged nimetasid pärismaalasteks teise nahavärviga inimesi, siis hiinlased valgeid. Hiina juht hakkas rahvamassilt keelatud materjale ära korjama. Aga inimesed ei tahtnud neid talle anda, vaid andsid käest kätte edasi, et ta ei saaks neid ära võtta.