"Thomas Garrigue Masaryk"

Bernhard Linde. „Thomas Garrigue Masaryk. Tšehhoslovakkia Vabariigi presidendi elu ja töö“. Kirjastus Varak Tallinnas, 1935. 80 lehekülge.

Ükskord helistati koju, et ma uuriks välja, kes on „Švejki“ esimene eesti keelde tõlkija. Tol ajal ei olnud veel raamatukogu elektronkataloogi ja vist mitte üldse kodust internetti, aga mingist vanast raamatust õnnestus kuidagi leida, et tõlkija oli Bernhard Linde. Hiljem on sama raamatut tõlkinud ka Lembit Remmelgas.

Pärast eriolukorra lõppu õnnestus tuua raamatukogust Bernhard Linde enda kirjutatud raamat Švejki kaasaegse Masaryki kohta. Selles on viiatud, et Linde on raamatu kirjutamisel kasutanud tšehhikeelset kirjandust. Lõpus on viidatud, et ta on kirjutanud teise õhukese raamatu ka Tšehhoslovakkia kui riigi kohta, mille president Masaryk maailmasõdadevahelisel ajal oli.

Linde kirjutatud Masaryki elulooraamatu kaas meenutab väga mõnda hilisemat „Loomingu Raamatukogu“ aastakäiku, kuigi tol ajal ei olnud seda ajakirja veel olemas. Lisaks sellele, et raamat on õhuke, on selles ka palju fotosid, mis paljudele lugejatele võivad raamatu huvitavamaks teha, aga vähendavad kaante vahele mahtuvate tähemärkide arvu. Osa juttu kordab juba varem loetud raamatuid, aga kui asju üle ei loe, võib osa neist meelest minna.

Kirjutatakse Masaryki perekonnanime päritolust. Selgub, et sellest on olnud rohkem variante kui kuulsaks on saanud, tema isa kirjutas oma perekonnanime teisiti. Masarykile olevat oma perekonnanime lihtsustamist ette heidetud. Ka Hitleri kohta on arvatud, et ta poleks riigijuhiks saanud, kui ta oleks jäänud keerulisema perekonnanime juurde. Masaryki teine perekonnanimi Garrigue on saadud tema Ameerikast võetud naiselt.

Masaryk hakkas Esimese maailmasõja ajal lõhkuma Austria-Ungari riiki, kuid ka asemele loodud Tšehhoslovakkia riik oli paljurahvuseline. Sellele võis kaasa aidata Masaryki enda keelteanne. Kellel on mitme keele selgeks õppimine raskem või kes on veel nii noor, et alles õpib võõrkeeli, see võib kergemini eelistada üherahvuselist riiki.

Olen viimastel aastatel natuke tegelenud nii tšehhide kui ka ungarlaste teemaga. Nüüd loetud raamat on kirjutatud tšehhide seisukohalt ja selles kritiseeritakse sakslasi ja ungarlasi, et nad Austria-Ungari ajal slaavlasi rõhusid ja et ungarlased slovakke ümber rahvustada püüdsid. Praegusel ajal on ungarlased naaberriikides vähemusrahvused ja teevad valitsejatele samalaadseid etteheiteid.

Ajal, kui Masaryk oli riigijuht, on raamatu peatükkide sisu ka rohkem riigi juhtimine. Kui ta veel karjääriredeli tippu polnud välja jõudnud, siis Austria keisri poliitikaga ei tegeleta, vaid keskendutakse Masaryki isikule.

Meie koolis tegi ükskord õpilastele nalja, kui õpetaja elektri kokkuhoidmise eesmärgil ütles absolutistliku kuninga sõnadega: „Riik, see olen mina.“ Raamatust selgub, et sarnases tähenduses on seda tsitaati kasutanud ka Masaryk, et igaüks on riik.

Masarykist on räägitud kui demokraatia võrdkujust, aga millegipärast oli ta ise võimul kaua. Valitsused vahetusid sagedamini, aga president püsis ametis. Raamatu järgi polekski ta saanud põhiseaduse järgi muidu nii kaua võimul püsida, aga võeti arvesse tema erilisi teeneid. Ise ta rääkis, nagu ta eriti võimu ei tahakski.

Masaryki võib pidada ettenägelikuks poliitikuks, sest Esimese maailmasõja puhkemisel nägi ta kohe ette, et see avab võimaluse Tšehhoslovakkia riigi loomiseks. Aga sellest raamatust selgub, et sajaprotsendiliselt ettenägelik ta polnudki, sest sõja tulemusel tekkis uusi riike rohkem kui tema ennustas. Ja kui ta oli asunud juba Austria-Ungariga eksiilis sõjajalale, tahtis ta veel külastada Prahat, millest loobus alles siis, kui teised teda hoiatasid, et see tähendaks kinnivõtmist.

Ka raamatu autor ei näe tulevikku selgelt ette. Ta kirjutab, et Masaryk on suutnud Tšehhoslovakkia piirides elavad algul uue riigi vastu olnud sakslased lepitada. Kuid ajaloost on teada, et varsti õige kriis suhetes saksa vähemusega alles puhkes. Tänapäevani ei ole suudetud Masaryki kombel säilitada enam ka tšehhide ja slovakkide ühisriiki.