"Indiaani luulet"

"Indiaani luulet". Tiivaalune, Räestu 2020. Tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Nuga Soopealt (tagapool nimega Lauri Sommer). 300 lehekülge.

Raamatus on esitatud luuletusi, laule ja ka proosapalu erinevatelt indiaani rahvastelt ja ka eskimotelt, keda üks teine raamat pidas indiaanlasteks eraldi seisvaks rühmaks. Võib jääda mulje, et indiaanlased on ühtne rühm, aga varem loetud romaanides sõdivad erinevad indiaanirahvad omavahel erinevate valgete poolel. Võibolla tänapäeval on sõjad vaibunud ja omavahelised suhted paranenud. Kuigi Ameerika maailmajao rahutustest vahel uudistes juttu on.

Luuletustes on juttu usust, loodusest ja sõjast. Nagu ka eesti keeles, on indiaanlased kasutanud luuletustes refräänina korduvaid ridu. Mõtlesin, kas refrään ei ole täiuslik sajaprotsendiline riim. Kui eesti rahvalaulus eristatakse eeslauljat ja koori, siis koor kordab rida küll teistsuguse häälega. Mõned inimesed tahavad kordusi ja mõned tahavad kogu aeg midagi uut. Pidev uue saamine on ka kordus.

Saatesõnas tahab tõlkija ennast samastada pigem indiaanlaste kui eurooplastega. Aga kui palju loodusrahvad kirjatööd on teinud? Või kui nad on luulet loonud, siis ehk ei olegi kõige tähtsam, mil viisil see on jäädvustatud.

Saatesõna autor räägib suhteliselt kiitvalt indiaanlaste suitsetamiskombest, aga kriitilisemalt eurooplastelt tulnud alkoholist. Minu jaoks on mõlemad kahjulikud meelemürgid, tänapäeval on nende kahjulikkus juba paremini teada.

Kritiseeritakse seda, et valged on indiaanlaste verd valanud. Minu meelest on jube ka vanade indiaanlaste enda komme oma rahva liikmeid ohverdada. Kui indiaanlased oleksid Euroopa vallutanud, küllap oleks nad ka siin käitunud sama halvasti nagu inimestele omane. See ei tähenda, et mul indiaanlastest kahju ei oleks. Eestlasi võib pidada Euroopa indiaanlasteks ja indiaanlasi seega omasugusteks.