Teel sihtkohtadesse

Otsustasin, et teen maleprogrammiga teist korda viigi, sest seis on võrdne ja 50. käik on täis. Aga edasi mõtlesin, et vastasega kokku leppimata ei saa viiki sõlmida, seetõttu asusin teele, et arvutiga kokkuleppele jõuda. Tänaval nägin palju neegreid. Ajalehes oli kirjutatud, et neegrite vaatamine on ebaviisakas, aga ma vaatasin, kui ilusad nad on. Näitasin Piretile, et kui ühe põõsa vilju puudutada, siis hüppavad seemned prõksatades välja. Piret polnud ise selle peale tulnud.

*
Otsisin Lunini tänavat. Tundus, et ma olen selle juba leidnud, aga jätkasin teed ja otsisin edasi. Sõitsin selles suunas bussiga. Olin psühhiaatrilt küsinud, et seal on üks asutus, kas ma ei peaks ka sinna minema. Psühhiaater oli nõus olnud. Ta oli andnud mulle kaasa saatekirja. Lugesin nüüd, mis sinna kirjutatud on. Seal oli kirjas "võtab rohtu vabatahtlikult" ja muud seesugust. Selgus, et muidu võidaks mind ka sundida. Olin uuesti psühhiaatriahaiglas ja kohtasin oma arsti. Küsisin talt üle, et kas ta ei kirjutanud mulle seekord rohtu välja, et seda seal uues kohas kirjutataks. Ta kinnitas, et nii see on. Mõtlesin, et uues kohas käima hakkamine võib olla viga, sest see on kodust kaugemal, aga bussis võib ärevushoog peale tulla. Ja võidakse vaadata, et ma lähen sinna tutvuste kaudu. Otsisin teed majast välja. Avasin ühe ukse, et jõuda teise koridori, aga uks osutus valeks. Proovisin järgmist ust ja ka see oli vale. Kolmandat ust proovides jõudsin õigesse koridori. Mul oli tee meeles, aga seda pidi iga kord meelde tuletama.