Kaardimäng kirjanikuga

Kõndisin ühest aiast mööda. Varem olid mind selles kohas rünnanud aiast välja jooksvad koerad, aga viimasel ajal siin koeri ei olnud. Edasi kõndides nägin, et kaks bokserit olid siiski aias, aga väravast kaugemal ja ei haukunud.

*
Võtsin portfellist pangakaardi ja ütlesin, et vaatan, kas saan klassikokkutuleku raha ära maksta. Mulle tuli meelde, et klassikokkutulekuteks nimetatakse teistsuguseid üritusi, seetõttu parandasin, et või klassi reisi. Tegelikult ma polnud kindel, et ma sinna läheksin. Sisestasin ülekande tegemiseks parooli teiste silmade all. Aga loodetavasti nad ei saanud aru, et see on arvel oleva summa suurus, sest tavaliselt inimestel nii suurt summat ei olnud.

*
Meil oli külas kaks tüdrukut. Väiksem oli suuremast väga palju väiksem. Suurem tüdruk ütles, et kui ma talle väiksemat tüdrukut eelistan, siis ta enam ühte asja ei tee. Väiksem tüdruk ütles, et ta ei taha ühte mängu mängida, sest suurem tüdruk tahab selles alati tähtsam tegelane olla.

*
Pidin minema ühtede inimestega kokku saama. Klausile öeldi, et mina ja tema pidime minema. Klausile tuli see üllatusena, aga ta tuli minuga kaasa. Tahtsin neid inimesi intervjueerida selle kohta, kuidas nad Aafrikas käisid. Aga selgus, et nad olid käinud ühes teises kohas veel ja intervjuu toimus selle teise koha teemal.

*
Mängiti kaarte. Dostojevski ütles, et Fjodoril läks halvasti. Fjodor oli ta enda eesnimi, ta andis kõige õnnetuma tegelase osa endale. Ta viskas selle tegelase minema. Kaardid jagati uuesti välja. Küsimus oli, kelle käes on üks ässadest. Ütlesin, et nägin teiste paljud kaardid ära. Aga mu enda kaartidest ka osad paistsid, sest mul oli kaarte käes kahte pidi. Nüüd oli kaarte käes rohkem kui varem, sest üks mängija oli vähem. Nii suure kaartide arvuga ei olnud mul ülevaadet, millised mul käes on, aga kohustus oli vist kindla kaardi omamise korral see ka välja käia.