"Ajaloo Mõistatused"

„Загадки истории“. Nr. 23 (393). 2020. 40 lehekülge.

Sain selle ajakirjaga tuttavaks ülikooli raamatukogu remondi ajal linnaraamatukogu lugemissaali kasutama hakates. Seal ei lugenud ma ühtegi numbrit tervikuna. Järgmine kord raamatukokku tagasi minnes oli keegi tavaliselt osa numbreid endale koju viinud ja riiulisse jäänute järjekorra sassi ajanud. Oli ka raamatukogu eksemplarides ristsõnu lahendatud.

Kui ülikooli raamatukogu remont läbi sai, hakkasin linnaraamatukogu vähem kasutama, aga mõnel päeval siiski. Raamatukogude kasutamine katkes eriolukorra väljakuulutamisega. Hiljem olen raamatuid laenutamas ja tagastamas käinud, aga lugemissaalides pole veel istunud. Kuid olen avastanud, et see ajakiri on ka ajaleheputkades müügil. Ostsin ühe numbri koju. Müüja hoiatas, et see on nädal vana, aga minu meelest ajaloo puhul pole sellel suurt tähtsust, kui keegi just kogemata sama numbrit kaks korda ei osta.

Hakkasin numbrit lugema ostmisest veel hiljem, aga sain esimest korda selle ajakirjaga terve numbri läbi, vahele jätsin teemast mööda reklaamtekstid. Ajalooteemalisi reklaame siiski vaatasin, nendest sain teada, et Venemaal on ilmumist alustanud ka ajakiri, kus kirjutatakse ainult Nõukogude ajast. Loetud ajakiri on mitmekülgsem. See ilmub kord nädalas ja numbri keskele oli peidetud informatsioon, et ilmumiskoht on Peterburi.

Ajakiri on populaarteaduslik ja rohkete piltidega, selle poolest sarnaneb see Eestis ilmuvate ajakirjadega „Imeline Ajalugu“ ja „Ajalugu“. Venekeelne meeldib mulle aga rohkem, sest on parema kujundusega, see ei ole nii kirju ja seda saab lineaarsemalt lugeda. Puudus on siiski, et viimast numbrit lugedes hakkasin kaaluma, kas kohe prillipoodi minna. Kui ajakirja aga muude trükistega võrdlesin, siis muudes olid suuremad tähed.

Venemaa ajaloo kohta kirjutati numbris esimesest Venemaa elukutselisest tsirkusest. Selles esinesid nii hobused kui ka inimesed. Olen näinud ka vanas Eesti ajalehes hobuste teatri või hobuste tsirkuse reklaami. Ajakirjas kirjutatakse, et selles Vene teatris ei tehtud ühte etteastet kaua, varsti õpiti uus selgeks. Nii tagati ilmselt korduvad külastused ja inimene võib kiiresti uusi asju õppida, aga kas ka hobune?

Kirjutatakse Vene kodusõja aegse Ukraina riigi juhist. Ta oli ajaloolane, kes oli juba varem tulnud välja teooriaga, et ka Tartu vallutanud Kiievi Venemaa ei olnud tegelikult venelaste, vaid ukrainlaste riik. Enne Ukraina iseseisvuse pooldama hakkamist oli ta teinud ettepaneku Venemaa ümberkujundamiseks pealinnaga Kiievis. Ajakiri oli pannud sellesse kohta hüiumärgi, aga alles hiljuti lugesin, kuidas ka venelane Danilevski tahtis omal ajal Venemaa pealinna uude kohta viia, Istanbuli ehk Konstantinoopoli kohale.

Kirjutati Serbia ja Jugoslaavia troonipärijast, kes jäi võimust ilma lühiajalise sümpaatia tõttu Hitleri vastu. Mõtlesin, et Hitler ja Serbia olid ju sõdinud Esimeses maailmasõjas erinevatel pooltel. Aga olen ka oma eluajal kuulnud, kuidas lõunaslaavlased pärast kodusõda kiiresti leppisid ja üksteisele Eurovisiooni kontserdil kõrgeid punkte andsid.

Kunstiajaloost kirjutatakse 19. sajandi prantsuse impressionistlikust kunstnikust. Olen ka varem õppinud, et impressioniste ei hinnatud eluajal nii kõrgelt kui hiljem. Ajakiri ei seleta kunstniku skandaalsust aga tema uudse maalimistehnikaga, vaid naisaktide kujutamisega. Minu teada oli aktimaale ajaloos ikka varem ka tehtud. Võibolla siis vahepeal vähem või oli asi detailides.

Juttu on Nõukogude usupoliitikast. Teadsin, et Teise maailmasõja ajal võimude suhted kirikuga ajutiselt paranesid. Ajakirjast selgub, et uus usupoliitika ei puudutanud ainult õigeusu kirikut, vaid ka islamit. 1930. aastatel polnud Nõukogude islamiusulised saanud Mekas palverännakul käia, aga aastal 1944, kui sõda lähenes juba lõpule, lubati neid sinna uuesti. Vahepeal palverännakud taas katkesid, aga pärast Stalini surma lubati palverändureid Mekasse jälle, kuigi väiksel arvul.

Sorokini raamatus on juttu, et aastal 1917 Venemaal võimule tulnud enamlased lubasid esindada vaeste huve, aga hakkasid tegelikult ise võimul olles rikastuma. Ajakirjas on juttu Saksamaal elanud kommunistist, kes Weimari vabariigi ajal tänu Nõukogude Liidust saadud toetusele samuti rikastus.