Ülikooli ajaloo erinumber

„Ajalooline Ajakiri“. 2019, 2 (168). Sada aastat rahvusülikooli.

Kunagi lõid Ülemnõukogu ja Eesti Kongress koos institutsiooni nimega Põhiseaduslik Assamblee, aga kui see kokku tuli, leidis ta, et talle on antud keeleliselt vigane nimi, mistõttu ta hakkas ennast hüüdma Põhiseaduse Assambleeks. Kui järele mõelda, on ka ajakirja nimi „Ajalooline Ajakiri“ keeleliselt vigane, õigem oleks „Ajaloo Ajakiri“. Sõna ’ajalooline’ on küll eesti keeles olemas, aga tähendab teist asja. Nii Põhiseadusliku Assamblee kui ka „Ajaloolise Ajakirja“ nimi on sündinud ilmselt mõne võõrkeele mõjul. Nüüd loetud ajakirjanumbris kirjutatakse, kuidas Tartu Ülikoolis on õpetanud välismaalased ja kohalikud muust rahvusest inimesed, ilmselt pole nad võõrsilt paremat eesti keelt kaasa toonud.

Numbri alguses on üheleheküljeline sissejuhatus peatoimetaja Janet Laidlalt. Number on pühendatud rahvusülikooli 100. aastapäevale. Rahvusülikooli ajaloo algust küsiti ülikooli sisseastumiseksamil kuupäevalise täpsusega, aga eksisin isegi sajandiga, arvates, et peetakse silmas aastat 1632. Eestis saab Tartu Ülikooli nimetada rahvusülikooliks sellepärast, et Eesti on väike, aga kuidas on rahvusülikoolide arvuga suurtel maadel?

Peatoimetaja ütleb, et rahvusülikool oma esimesel tegevusperioodil oli võõrkeelsem kui praegu on harjutud mõtlema. Minu meelest on siiski erinevus, et tol ajal oli suundumus eesti keele osatähtsuse suurenemisele, aga praegu vähenemisele.

Ajakirjanumber ilmub kaanenumbri järgi aastal 2019, aga minu teada tegelikult alles tänavu aastal. Ettevalmistused ümmarguse aastapäeva tähistamiseks algasid küll juba ette, kirjutasin ka ise sel puhul mälestusi oma ülikooliajast ja õigel aastapäeva aastal käisin õppehoones loengut kuulamas.

Numbris on kolm kaaastööd Vabadussõja järgsete välisõppejõudude kohta ning üks tõlgitud ja kommenteeritud materjal Stalini aja kohta Eestis. Kuigi artiklid on välisõppejõududest, töötas tol ajal Tartu Ülikoolis ka eestlasi ja kohalikke muulasi.

Mihkel Truman kirjutab ajalooõppejõud Cederbergist. Seda artiklit lugedes paistab, et tol ajal juhendati üliõpilastöid põhjalikumalt kui minu ajal, kuigi ka minu ajal ei töötanud kõik juhendajad ühte moodi. Ajakirjanumbri järgi heideti aga tolleaegsetele üliõpilastele ette initsiatiivi puudumist, nad jäänud liigselt lootma loengus räägitule ja ei otsinud iseseisvalt materjali juurde. Ma mäletan, et mind vastupidi kiideti iseseisva materjali otsimise eest, aga minu ajal oli seda juba ka kergem leida.

Timo Salminen kirjutab arheoloog Tallgrenist. Osa informatsioooni erinevates artiklites kattub. Number on illustreeritud fotodega, mitmel fotol on näha minu arheoloogist vanavanaisa ja etnoloogist vanavanaema. Seega on nende ülikooliajast säilinud rohkem fotosid kui minu omast. Ma tegin oma käega ainult ühe foto lõpetamise puhul kingitud lilledest, lisaks on mul umbes üks foto, kus ma lõpuaktusel ise saalis istun. Esimese oma fotoaparaadi sain kuus aastat pärast magistriõppe lõpetamist, enne seda rohkem joonistasin ja kirjutasin päevikut.

Terje Lõbu kirjutab suuremast arvust välisõppejõududest. Artikli kokkuvõttes öeldakse, et välisõppejõudude tähendus oli eelkõige positiivne, aga põhiosast jäid rohkem meelde konfliktide kirjeldused. Kirjutatakse, nagu oleksid olnud välisõppejõududel ülikooliga konfliktid, aga ei täpsustata, kes oli ülikool, kui õppejõud seda ise ei olnud. Organisatsioonil võib küll olla põhikiri, aga iga töötaja võib seda erinevalt tõlgendada. Ma olen kuulnud ka palju kriitikat, et koolis ja ülikoolis ei õpetatud piisavalt hästi. Ise tahtsin ülikooli vähemalt ühele erialale sisse saada. Saan ennast sel alal ka iseseisvalt täiendada, aga ka paljud iseseisvalt loetud artiklitest on samade õppejõudude kirjutatud.

Stalini ajast on tõlgitud ja Tõnu Tannbergi kommentaariga varustatud ebameeldivam dokument, mille autorid näevad eesti haritlastes oma vaenlasi. Neid peetakse „sovetivastasteks“, nagu oleksid kõik ka iseseisvas Eestis elades mõelnud ainult Nõukogude Liidust, mitte oma kodumaast. Ma mäletan, et Jaan Tõnisson arvas end võitlevat millegi eest, mitte millegi vastu. Ühes listis arvati, et see on ainult sama asi teiste sõnadega, aga kas ei ole erinevus, kas inimesi hukata või elustada?