Tšehhoslovakkia 1930. aastatel

„Tšehhoslovakkia“. Toimetanud Bernhard Linde. Kirjastus „Varak“, Tallinnas. Pliiatsiga lisatud ilmumisaasta 1933. 112 lehekülge.

See raamat on samalt autorilt, samalt kirjastuselt ja sama riigi kohta, mis üks hiljuti loetud raamat. Mõlemas on palju fotosid.

Tšehhoslovakkia riiki ei ole enam olemas. Ajal, kui veel oli, laiendatakse Tšehhoslovakkia mõistet ka ajale, kui riiki polnud veel tekkinud. Austria-Ungari ajal olid tšehhid ja slovakid jäänud tegelikult riigi erinevatesse pooltesse, aga veel varem ei olnud ka Austria kaksikmonarhiaks muudetud. Eesti ajalugu kirjutatakse ka praegu nüüdsetest piiridest lähtudes, kuigi kaugemas minevikus on eestlaste ala olnud tükeldatud erinevate kubermangude või ka erinevate riikide vahel. Hendrik Sepal oli hea meel, et eestlaste ala allutati Rootsi ajal ühe valitseja alla, aga pärast seda olid veel tegelikult olemas eraldi kubermangud, millest ühes elasid eestlased koos lätlastega. Kui 1930. aastatel laiendati ka Tšehhoslovakkia ajalugu kaugemasse minevikku, siis praegu arvatavasti tšehhide ja slovakkide ajalugu eraldi.

Raamatu autor on Tšehhoslovakkiast vaimustatud. Ühelt poolt kiidab ta riiki selle eest, et see on demokraatlik, teiselt poolt aga ka selle eest, et see on stabiilne riik, kus on kogu aeg üks president. Ta selgitab, et seaduse järgi ei tohi keegi olla Tšehhoslovakkia president rohkem kui kaks ametiaega, väljaarvatud Masaryk.

Kuigi riiki peeti demokraatlikuks, valitses ka seal majanduslik rahvuslus. Seda näitab see, et riigis polevat tol ajal tegutsenud välismaiseid pankasid. Praegu on paljude eestlaste raha välismaalastele kuuluvates pankades.

Kohati meenutavad riigi kirjeldused aga rassieralduspoliitikat ajanud Lõuna-Aafrika Vabariigi kirjeldusi. Tartus on praegu kõigis keeltes raamatud ühtedes ja samades raamatukogudes, aga tolleaegse Tšehhoslovakkia kohta sai teha statistikat, millisel riigi rahvusrühmal on mitu raamatukogu. Seejuures ei tehta statistikas tšehhidel ja slovakkidel vahet, neist eristatakse muid riigis elanud rahvusi – sakslasi, ungarlasi, poolakaid ja ruteene, kellest viimased polevat ise ka kindlad olnud, kes nad on, seal olnud nii ukraina kui ka vene elementi.

Osa raamatus toodud informatsiooni on Tšehhoslovakkiat turistina külastajatele, nimetati isegi konkreetset rongiliini numbrit, kuigi sellised asjad võivad kiiresti muutuda. Mõtlesin, et standardid olid olemas ka enne Euroopa Liitu, turistidele soovitatakse raamatus standardmarsruute, nagu peaksid kõik ühtedes ja samades kohtades käima. Ehk oleks huvitavam, kui käidaks eri kohtades, et pärast rohkem erinevaid lugusid jutustada?

Raamatus on juttu Eesti ja Tšehhoslovakkia sidemetest. Arvatakse, et neid on tolleks ajaks vähe olnud. Praeguseks on ajalugu pikenenud, kuulasin Vaba Euroopa saateid, mida pärast kommunismi lõppu saadeti Eestisse Prahast.

Antakse ülevaade, milliseid teoseid on tšehhi kirjandusest eesti keelde ja eesti kirjandusest sealsesse keelde tõlgitud. Tšehhi keelest olevat tõlgitud peamiselt kolmandate keelte vahendusel. Hiljuti ühes raamatuarvustuses kahetseti, et tšehhi kirjandust tõlgitavat eesti keelde liiga vähe, erand olevat saksa keeles kirjutanud Kafka. Seda ei soovitatud, et ka praegu võiks kolmadnate keelte vahendusel tõlkida. Praegusel ajal tõlke tõlkeid eriti ei hinnata, aga see võib viia mõne maa lihtsalt väiksemale tundmisele. Grenzstein on kirjutanud, et inimene palju keeli õppida ei jõua, aga ta arvas, et kui üks rahvas oskab ühe suurrahva keelt, muutub maailm kättesaadavaks.

Hilisemal ajal on tšehhi kirjandus jõudnud minu koju ka tšehhikeelsete raamatute näol. Vanasti olid riiulis papist lasteraamatud, praegu üks maleraamat. Keelt oskamata on võimalik aru saada vähemalt piltidest või malekäikudest.

Linde kirjutab Švejki eesti keelde tõlkimisest ja selle Eestis jäljendamisest. Ta arvab, et kohalikud jäljendajad ei ole järele aimanud seda, mis on selles raamatus väärtuslik. Mulle Švejk lapsepõlves lugema hakates samuti erilist muljet ei avaldanud. Enne alustamist lootsin, et tuleb midagi sõjast nagu raamatus „Kolm musketäri“, aga selgus, et Švejkis on ainult lollitamine. Mulle öeldi, et ma hakkan sellest raamatust aru saama pärast Vene sõjaväes käimist, aga seal ma endiselt käinud ei ole.