Järeldused eelkaitsmisest

Toimus minu magistritöö eelkaitsmine. Oponent oli õpetaja Mitt. Ta ütles, et mul on sõnavahed liiga väiksed. Ta ütles, et kontrollib, kas ma arvutada ka oskan, ta annab mulle selleks ühe matemaatikaülesande. Vastasin, et ma ei pea oskama läbi une matemaatikaülesannet lahendada. Ja matemaatikaülesande peaks andma matemaatikaõpetaja, sest kui annab eesti keele õpetaja, siis pole kindel, kas lahendus on see, mis ta arvab. Kodus hakkasin tehtud märkustega tegelema. Mitt oli öelnud, et mul on töös liiga vähe järeldusi. Kirjutasin ühe järelduse juurde. Mõtlesin, et sõnavahesid ma ei oska vist suuremaks panna. Aga kui ma proovisin, siis need läksid. Mõtlesin, et vast on juba piisavalt, ei tea, kui suured need peaks olema. Mitt oli vanasti ka pastakakirja kohta öelnud, et sõnavahed on liiga väiksed, nüüd ütles siis ka arvutikirja kohta. See võis tähendada, et ta näeb läbi, kui palju mul töö maht lubatust suurem on. Mul olid read ka pikendatud. Aga enne sõnavahede suurendamist olid sõnavahed olnud arvuti pakutava standardsuurusega. Vaatasin nüüd, kui palju suurendamisega lehekülgede arv kasvas. Lehekülgede arv kõikus ekraani allservas edasi-tagasi, aga natuke suuremaks oli läinud. Mul oli magistritöö kaitstud, aga diplomit polnud mulle antud. Nähtavasti sellepärast, et mul oli osa eksameid tegemata. See õppejõud, kes oleks pidanud diplomi andma, teadis, et tema eksamil ma käinud ei ole. Olin teinud bakalaureuseõppes kõik üldajaloo eksamid viiele, aga magistriõppes olin saanud üldajaloo eksamil nelja. Ma ei õppinud nüüd enam maksimaalselt kaua, et muude asjade jaoks ka aega jääks. Bakalaureuseõppe ajal olid vennad elanud küll veel kodus, aga nad olid lasknud mul õppimisega tegeleda. Nüüd olid nad küll mujale kolinud, aga käisid külas ja tahtsid varasemast pikemalt juttu ajada.