"Tuna" 3/2023

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. 3/2023.

Varem oli „Tuna“ Tallinnas ilmuv ajakiri, aga nüüd on ilmumiskohaks märgitud Tartu, nähtavasti seoses toimetuse koosseisu muutumisega. Peatoimetaja on sellel numbril veel endine, aga tema nime taga pole enam elektronposti aadressi, nähtavasti ametist lahkumise ettevalmistamise tõttu.

„Tuna“ sai 25 aastat vanaks, sellele on pühendatud nii Enn Küngi mälestused kui ka Ivi Tominga fotonurk. Küng ütleb, et ta kirjutab mälu järgi ja võib seetõttu milleski eksida. Ma ühte asja mäletangi teisiti. Küngi järgi oli „Tuna“ asutamise üks põhjus, et „Ajalooline Ajakiri“ ei ilmunud korrapäraselt. Ma tellisin „Ajaloolise Ajakirja“ eelkäijat „Kleiot“ aastast 1996 ja minu mälu järgi ta sellest ajast „Tuna“ ilmumahakkamiseni 1998 ilmus veel täiesti korrapäraselt. Küng meenutab, et „Tuna“ asutamise algataja oli Jaak Valge. Valgel ja „Kleio“ peatoimetajal Aadu Mustal on olnud ka erinevad erakondlikud eelistused, saaks tuletada sõnamängu Musta ajakiri ja Valge ajakiri, kuigi Valge tegelikult peatoimetajaks ei saanud.

Marek Tamm ja Zoltán Boldizsár Simon kirjutavad Triinu Paku tõlgitud ühisartiklis ajaloofilosoofiast. Varem on Tamm kirjutanud, et ajaloo eesmärk peaks olema nauding ja see tuleks poliitikast maksimaalselt lahus hoida, aga nüüdne kirjutis võtab teistsuguse seisukoha, et ajaloofilosoofia peaks arvestama maailma praeguse olukorraga, mille elemendid on kliimasoojenemine, liikide väljasuremine ja tehisintellekti leiutamine. Masaryki tõlkides mõtlesin, et kas tema ajaloofilosoofiaks nimetatut ei peaks nimetama osalt poliitikafilosoofiaks, aga „Tuna“ järgi ajaloofilosoofia ongi muutunud, varem tegeles see ennustamisega, pärast Teist maailmasõda muutus ajalookirjutuse filosoofiaks. Nüüd olevat aeg järgmiseks muutuseks.

Artiklis kirjutatakse, kuidas ajalugu on olnud inimese keskne, mida nõuti näiteks raamatus „Ajaloo apoloogia“, aga nüüd olevat aeg hakata kirjutama ajalugu laiemalt, et see võtaks arvesse ka teisi liike. Mõtlesin, et alati ei ole ajalugu ainult inimesega tegelenud, vaid varem tehti juttu ka Jumala sekkumisest ning tänapäeval mõned samastavad Jumalat ja loodust. Artiklis tuuakse näiteid, kuidas viimasel ajal on tehtud katseid kujutada ajalugu loomade silmade läbi. Mõtlesin, et ilukirjanduses on see vana võte, loomadest rääkivad raamatud liigitatakse tavaliselt lastekirjanduseks.

Artiklis on ka mõte, mis tuletab mulle meelde ühte Uku Masingu kirjutist, et ei pea kirjutama kõige lähemast ajast kõige pikemalt, vaid võib kirjutada kõigist aegadest võrdselt. Minu meelest pikemalt kirjutamine näitab väärtustamist. Kalevipojas olid umbes read: „Nende piina pigistused, / nende mure muljutused / kostku meile kustumata“, aga inimese mälul on omadus, et paremad asjad jäävad paremini meelde. Carlyle arvas, et püsima jääb vaid õiglane. Aeg läheb kalendris võrdse kiirusega edasi, aga praegu on inimeste arv suurem ja kui kõigist inimestest võrdselt kirjutada, tähendaks see praegusest ajast pikemalt kirjutamist, loomaliikide arv jälle on praegu väiksemaks jäänud.

Eero Epner on kirjutanud keskmisest huvitavama artikli kunstiajaloo teemal. Ago Pajur tundus olevat ükskord ühe maali suhtes kriitiline, et sellel on kujutatud sündmust, mida pole toimunud, aga Epner kunstiajaloolasena saab aru, et maal ei pea olema foto, vaid sellel võib hooned panna kõrvuti põhjusel, et need on kunstniku mõtetes kõrvuti.

Epner kirjutab, et pärast Tartu pommitamist hakkasid kunstnikud palju Tartut maalima, ta seletab seda vajadusega traumaga toime tulla. Pommitamine on küll trauma, aga minu meelest üks maalimise põhjus võib olla ka lihtsalt selles, et avanes uus vaatepilt, mida ei olnud varem maalitud. Ma ise teen fotosid suurema tõenäosusega siis, kui on midagi uut, uus võib sageli olla ka hea asi.

Anu Kannike kirjutab Nõukogude aja privileegidest, kuidas ühed said osta rohkem erinevaid kaupu kui teised. Ta arvab, et privilegeeritud võiksid mälestustes privileege rohkem häbeneda ja ei peaks neid pisendama. Mõnel olid privileegid sellepärast, et nad olid kommunistid, meie pere sai eripoest osta, kuna peres oli palju lapsi. Saime näiteks osta konservherneid. Mulle need maitsesid ka, aga tundsin ühte last, kellele herned ei maitsenud. Artiklis nimetatakse privileegide hulgas ka alkoholi, tubaka ja kohvi paremat kättesaadavust. Need on kaubad, mida ma ei soovi osta. Nõukogude ajal võisid banaanid paremini maitseda, sest need olid harvem kättesaadavad, aga kui parteilastele oli mõni kaup sageli kättesaadav, võibolla see nende jaoks siis tõesti nii maitsev ei olnudki. Artiklis peetakse privileegiks kogu pidusöögi menüüd, aga minu mälu järgi menüüs nimetatud Värska vesi oli 1980. aastatel vähemalt Tartus kõigile vabalt kättesaadav. Võibolla kogu Eestis ei olnud, sest Tallinnas sain Fantat ja Haapsalus viinereid, mida Tartu poodides ei olnud.