Kõndisin mööda Pikka tänavat kodu poole. Vaatasin kõigile vastutuliijatele lühidalt otsa. Varem ma polnud üldse vaadanud ja pikalt poleks ma praegu ka vaadata jõudnud. Enne meie hoovi maju oli lage plats. Mõtlesin, kas minna mööda sissetallatud rada või olla korralik ja minna pikemat teed. Aga pikem tee oli lihtsalt laiem sissetallatud rada. Platsile olid ehitatud uued majad. Ühe uue trepikoja ukse eest kuulsin kaks korda oma nime hüüdmist. Aga ei hüütud mind, vaid tundus, et ühel poisil on minuga sama eesnimi ja tema õde hüiab teda. Kui koju jõudsin, siis rääkisin, kuidas ma enda nime hüüdmist kuulsin.
*
Meil oli lastetoa seina sees auk, aga see polnud seina läbiv. Rääkisin, et kõigepealt kukkus augul aknaklaas eest, edasi hakkasin kiviseina uuristama. Lapsed ei mõtle, et tuba läheb külmaks, vaid et on huvitav uuristada.
*
Poisid mängisid vastu seina palli viskamist. Üks kukkus istuli. Ta naeris, aga võibolla ta oli nüüd vigastatud. Vendadel oli uus jalgratas. Nad sõitsid sellega mitmekesi peal istudes. Mina rattaga sõita ei kavatsenud, aga pidin nüüd kogu aeg vendade pärast muretsema. Ajalehes oli kirjutatud, et inimesed ei oska rattaga sõita. Ma teadsin, et tuleb sõita mööda rattateed, aga ei teadnud, kas tuleb hoida teisest jalgratturist paremale või vasakule. Üks vend kõndis mööda parkimisplatsi autoteed. Kui ta nägi autot tulemas, kõndis ta tuldud teed tagasi, et kõnniteele astuda. Kohe ei astunud ta kõnniteele sellepärast, et muidu oleks ta pidanud lompi astuma. Ta ütles, et ta jõudis ikkagi.
0 vastukaja:
Postita kommentaar