"Perno Postimees" 1857–1863

„Perno Postimees ehk Näddalileht“. 1857–1863. Lehitsetud läbi kõik numbrid ja loetud mõnikümmend hilisemat ajalehekaastööd Jannseni kohta.

Aastad 1857–1863 on need, mil Jannsen andis nädalalehte välja Pärnus. Hiljem toimetas ta Tartus „Eesti Postimeest“ ja „Perno Postimehe“ nimeline leht ilmus Pärnus edasi uute toimetajatega, kaotades senise tähtsuse, aga olles siiski praeguse „Postimehe“ eelkäija. Malle Salupere leidis ühes artiklis, et lehe järjepidevust kandis peatoimetaja, aga juriidiliselt peetakse Jannsenit siiski erinevaid lehti toimetanuks.

Jannsen tahtis lehte välja andma hakata juba varem, aga ei saanud selleks Nikolai I eluajal luba ning pidi piirduma väiksemamahuliste trükistega. Vene ajaloos seostatakse vene kirjanduse kuldaega Nikolai I aegse tsensuuriga, mis sundis ridade vahel kirjutama. Masaryk leidis, et see tuli kasuks ka kirjanduskriitikale, siis tegutses kuulus kirjanduskriitik Belinski. Ajakirjandusele oli see aeg halvem ja Eestis polnud veel ka ilukirjanduse kuldaega. Alles Nikolai I surm ja Aleksander II troonile asumine andis Jannsenile lehe väljaandmise loa. Aga Venemaal on autoritaarsemad ja liberaalsemad valitsejad olnud võimul kordamööda, hiljem Aleksander II vahetumine Aleksander III vastu tõi kaasa venestusaja ning kahjustas „Oleviku“ toimetaja Grenzsteini mainet.

Jannsenit on tunnustatud Eesti hümni sõnade autorina ja eestlaste laulupeotraditsiooni rajajana. „Perno Postimehe“ ajal ei olnud esimene eestlaste üldlaulupidu veel toimunud, aga leht kajastas sakslaste laulupidusid Tallinnas ja Riias. Jannsenile on omistatud saksa orientatsiooni ja lehes kiidab ta sakslasi konkreetselt selle eest, et nad on kõigist rahvastest kõige suuremad lauljad. Jannsen luges saksa keeles ja võibolla saksakeelsed allikad ei osanud mõnda teist laulurahvast märgata. Tänapäeval on mulle kirjutatud, et inglise keeles laulmist polevat vaja kritiseerida, kuna inglise keel olevat rokikeel. Aga mulle meeldivad paljud eestikeelsed laulud ja kui ma olen otsinud ungarikeelseid, ei jää ka nende hulgast paremad minu meelest ingliskeelsetele alla, kuigi ei ole nii kuulsad.

Hilisemates artiklites Jannsenist kirjutatakse, et ta oli juba koolis parim õpilane. See võis nii olla, aga ma tean ka mitut juhtumit, kui kooli lõpetanu mäletab oma kooliaegseid hindeid tegelikust parematena. Jannseni kohta kirjutatakse, et juba koolis oli tema kõige tugevam aine laulmine. Hiljem arvas „Perno Postimees“, et laulma peaks iga inimene, kes laulda oskab, ka need, kes ei oska, peaksid tahtma osata. Minu meelest erinevatel inimestel on erinevad anded ja kõik ei pea ühte ja sama annet arendama. Leht arvab, et toimub progress, nüüd lauldakse noodi järgi, vanasti olevat igaüks laulnud omal viisil. Kirjutades blogisissekannet „Mina keskajal“ ma seda ei teadnud ja arvasin, et ma poleks saanud keskajal olla isegi vaimulik, kui ei pea viisi. Lapsena laulsin küll enda välja mõeldud viisil, aga kui teises klassis öeldi, et ma viisi ei pea, kadus tahtmine kuuldavalt laulda ära.

On kirjutatud Jakobsoni vene ja Jannseni saksa orientatsioonist, aga ka Jannsen kiidab lisaks sakslastele ka keisrit. Vaadeldud aastatesse jäi venelaste pärisorjuse kaotamine, leht kirjutab, kui tänulik peab selle eest keisrile olema. Kaudselt kritiseerib see küll varasemaid keisreid ja sakslasi, et need pärisorjust lubasid. Leht ei saa otsesõnu kritiseerida õigeusku, aga kiidab siiski protestantlikke voorusi nagu töökus. Kaugemate maailmajagude puhul ei ole lehele erinevalt Hitlerist tähtis, mis rassist inimesed on, kuid ta soovib, et kristlaste arv kasvaks ja paganate arv kahaneks. Paganate elu ja misjonitööd kajastatakse lehes suures mahus.

Leht tähistab erinevaid pühasid, nähes neis ristiusu pühi. Ristiusu pühad ei ole mitte ainult jõulud, vaid ka uus aasta, mis Nõukogude ajal nii kristlik ei tundunud. Jõulude kohta kirjutab leht, et peamine ei ole söömine ja joomine, vaid see, et need on usupühad. Mulle tuli seda lugedes meelde, et ka Piiblis Jeesus toitis korduvalt inimesi ja ühe sellise korra mälestuseks antakse kirikus siiani armulauda. Leht tähistab ka tänapäeval vähem tuntud kristlikke pühasid nagu nelipühad ja palvepäev, lihavõtteid nimetab ta suureks nädalaks.