Uku Masing. „Pilved on palvevaibad. (Juuli 1934 – jaanuar 1935)“. Koostanud Hando Runnel. Toimetanud, korrektuuri lugenud ja saatesõna kirjutanud Külliki Kuusk. Kirjastus „Ilmamaa“ 2023. 288 lehekülge.
Selle luulekogu pealkiri tuletab meelde minu kolmanda paberluulekogu pealkirja „Pomisen palveid siin pilvede all“. Nüüd selgub, et Masingul on sama sõnavaraga luulerida olnud juba enne mind. Minu pealkiri oli algselt luuletuse pealkiri, raamatukäsikirjale pakkusin algul teistsuguseid, aga retsensendid soovitasid seda, mis lõpuks jäi.
Masingu uut luulekogu lugema hakates mõtlesin algul, et seda sobiks suvel värskes õhus lugeda, sest palju on juttu taimedest. Kaas, mille põhivärv on valge, meenutab natuke küll ka talvist lund. Masingu luuletused on siiski kirjutatud suvest talveni, sügisel ja talvel ta kirjutab lisaks suve meenutamisele ka päevakohasematest ilmadest. Paberraamatut sügiseses vihmasajus märjaks teha ei taha. Kui luuletus on peas, saab iga ilmaga lugeda peast päevakohast luuletust, enda luuletustega olen nii teinud, Masingu omad ei ole nii kergesti meeldejäävad.
Vahepeal mõtlesin, et seda raamatut mõtlemispausidega lugedes tunnen ennast nagu paradiisis. Aga kõik luuletused ei olnud siiski headest asjadest. Kui ühel puhkepäeval tahtsin lugeda pikemalt, siis väsisin ära, sest järjest tulid negatiivse sisuga luuletused, seejuures üksteisele väga sarnased.
Masing kirjutab siiski nii headest kui ka halbadest asjadest. Raamatus „Mälestusi taimedest“ ta pidas taimesid inimestest paremateks ja ühes essees kritiseeris naisi, et need korrutavad liiga lihtsaid lauseid, aga selles nooremana kirjutatud luulekogus paneb ta maailmas esikohale Jumala ja oma naise, kelle ta seab luuleridades korduvalt kõrvuti. Mõlema poole pöördub ta sõnaga Sina, kohati ei ole aru saada, kumba on silmas peetud. Aga ta ei ütle ka siin, et naine oleks tark, vaid kiidab tema välimust, nagu talle meeldivad ka kalliskivid ja lilled. Ennast peab Masing küll tahte poolest heaks, aga saamatuks. Palju nimetatakse ka tonte, kes on pahatahtlikud.
Raamatu lõpu poole arvab autor, et ennast peab vihkama. Varem olen lugenud raamatust Sorokini kohta, et Piibli käsk, et peab armastama ligimest nagu iseennast, tähendavat, et ka ennast peab armastama. Minu meelest maailmast peaks otsima eelkõige head. Vahepeal võib otsida ka puudusi, et neid parandada, aga kui ainult puudusi otsida, siis see võimendab neid.
0 vastukaja:
Postita kommentaar