Päästmine. Geograafia küsimused.

Ujusin veekogus kõrkjate vahel. Kui jõudsin otsa välja, tuli usumees, kes tahtis mind päästa. Ütlesin talle, et saan ujumisega ise ka hakkama. Tema nõudis, et ma siis teisi päästaks. Algul ma ei tahtnud, aga siis hakkasingi vees vedelevaid olendeid kaldale viskama, et nad saaks edasi elada. Vanaema põgenes enda ees mulla sisse käiku kaevates. Jälitajad said talle lihtsalt tema enda kaevatud käiku mööda järele minna.

Näitasin öösel Tõnule, et minu blogi taustaks on juba mitu päeva mingi võrk, kuigi ma pole seda ise pannud. Tõnu seletas, et tegemist on viirusega, mille saatjad jälgivad, kuidas ohvrid reageerivad. Ta soovitas mul parool kaks korda järjest ära vahetada. Meil võisid kodus ka pealtkuulamisaparaadid olla. Ja imelik oli veel see, et leidsin asparaaguse oma toa asemel väiksest köögist, kuhu see oli väiksemasse potti ümber istutatud ja kõik varred olid pooleldi murtud. Minu toa potis kasvas asparaagus siiski samuti edasi, aga ka seal olid osad varred murtud. Võibolla piisas sellest, et teised varred ei olnud. Palmi lehtedel olid otsad kuivanud, aga lootsin, et kastmine peatab kuivamise.

Teise maailmasõja Vene kindralile esitati küsimusi selle kohta, kuidas ta Moskva alt lääne poole taganes. Ta vastas küsimustele vastumeelselt. Selle rindejoone kohta, kus ta praegu oli, ütles ta, et seal taganemist enam ei tule. Tal oli vist õigus, nagu ma umbes mäletasin. Isa ütles, et eriti kurb oli, et sakslased vallutasid Gruusia. Vaidlesin vastu, et nad vallutasid vist ainult Abhaasia. Kaardilt kontrollides selgus, et mul oli õigus. Veelgi enam, idapool ulatus Kaukaasia rinne isegi üle Põhja-Kaukaasia. Õpetaja Urbas oli mult küsinud ühe jõe nime, mida polnud kaardile kirjutatud. Olin vastanud õigesti, et see jõgi on Odra. Seda oskasin öelda selle järgi, et jõe äärde oli märgitud linn Oder. Nüüd läks õpetaja augu põhja, et sealt mõnele õpilasele kaardi kohta küsimusi esitada. Ta ütles, et vastama pean mina, sest ta on paarkümmend korda kuulnud, kuidas ma midagi omaette pomisen. Ta küsis, milline oli maffia teekond Pariisist lõuna poole. Vastasin augu ülemiselt servalt, et maffia mõiste tekkis Sitsiilias, seega tuli ta arvatavasti hoopis Pariisi lõunapoolt. See oli õige vastus. Lisasin veel, et sellest peaks olema kirjutatud raamatus "Pariisi suur kõrv". Kaalusin veel, kas öelda, et Sitsiiliast põhja pool Napolis nimetatakse maffiat juba kamorraks. Mõtlesin, et võibolla tekkis maffia Pariisis siiski iseseisvalt, sest röövleid oli seal juba varem, samuti Saksamaal. Õpetaja järgmine küsimus oli, milline oli Eesti lipu teekond Ameerikasse. Näitasin, kustkaudu eestlased minu arvates Ameerikasse läksid. Vedasin kaardikepiga umbes üle New Yorgi. Näitasin, et Ameerika kõige suurema eestlaste arvuga linn on Toronto Kanadas. Lisasin, et viimasel ajal on palju eestlasi New Yorki läinud. Õpetaja ütles, et Kiiev hakkab teiseks eesti linnaks muutuma. Vastasin, et Kiiev muidugi, sest see oli lähedal. Õpetaja küsis, mis linn on varem olnud Bologna. Ma ei osanud kohe vastata. Olin arvanud, et Bologna on Põhja-Itaalias, aga kaardil oli ta hoopis Itaalia lõunaosas. Õpetaja ütles, et seal oli varem täielik kõrb. Mulle tuli nüüd midagi meelde ja ütlesin, et sealt saadi kriiti. Õpetaja ütles, et ma ei räägiks ajaloo daatumitest. Vastasin, et sellest ma ei rääkinudki. Nüüd tuli mulle meelde, et olen vist Oudekki blogist lugenud, et ta on just Bolognas. Seetõttu lisasin varemöeldule, et Bologna peaks olema ülikoolilinn. See oli jälle õige vastus. Kaalusin, kas öelda, et see linn on vasakpoolsete keskus, aga jätsin ütlemata. Õpetaja ütles mulle täienduseks, et Bolognas käis kunagi Ernst Enno. Seda ma ei teadnud. Aga nüüd sain selgeks, et Oudekki läks sinna Enno eeskujul. Kuigi ma kaarti tundsin hästi, tekkis mul hirm, et võin kukkuda auku õpetajale otsa. Selle vältimiseks püüdsin toetada käega augu teise serava vastu, aga hirmu see ära ei võtnud. Õpetaja vedas kaardikepiga ringi ümber Põhja-Itaalia ja küsis, kuidas seda piirkonda nimetatakse. Mõtlesin korraks, et Lombardia oli kitsam piirkond, ja siis vastasin, et see on Padaania. Õpetaja küsis, mille järgi see nime on saanud. Mina ütlesin, et selle järgi, et see asub Po kallastel, Po on ladina keeles Padus. Õpetaja teatas, et õige vastus on hoopis, et Padaania tähendab laevatatavat ala. Seda ta võis ka tähendada, kui "padare" tähendas laevatamist. Õpetaja ütles, et sõnal võib tähendusi rohkem olla, aga meie võtame selle, mis õpikus on. Sügisel olid kõik klassi liikmed saanud raamatukogust geograafia õpiku, väljaarvatud mina. Kõndisin klassist minema, sest tund oli läbi. Kuigi ma polnud auku kukkunud, tuli neid hirmuelamusi ka tulevikus läbi teha, kui õpetaja uut osa küsima hakkab. Mõtlesin, et ma tunnen klassi liikmetest kaarti kõige paremini sellepärast, et mul on palju unenägusid kaartide kohta ja ma õpin und nähes. Söökla ukse ees seisis valvel kaks karmide nägudega inimest, kellest üks oli direktor. Mõtlesin, et ei hakka talle kaugelt otsa vaatama, aga lähedale jõudes ütlen tere. Enne kui ma kohale jõudsin, hakkasid need inimesed naerma ja läksid edasi. See, keda olin direktoriks pidanud, siiski ei olnud direktor, vaid oli ainult teda mänginud. Nad naersidki selle üle, et said aru, et neil oli õnnestunud mind ära petta.

Kuritegude seadustamine

Mis maffiariigis me elame? Ühel päeval arutletakse avalikes kohtades alkoholi tarvitamise seaduslikuks muutmise üle, teisel päeval kõigi narkootikumide. Mõni võibolla ütleb, et joogu ennast surnuks, kes tahab, aga paraku tapavad nad ka oma lapsed ja kaasliiklejad. Mulle on üks tänaval õlle jooja pudeliga vastu pead visanud. Tõenäoliselt poleks ta seda kaine peaga teinud, aga alkoholi tarvitamisel kaob enesekontroll ka suhteliselt korralikel inimestel.

Narkootikumide müümine jääb kuriteoks ka siis, kui see muudetakse seadusega lubatuks, sest see tähendab inimeste töövõimetuks muutmist ja tapmist. Sama moodi nagu küüditamine oli kuritegu sellest hoolimata, et seda teostas riigivõim.

Ei ole mingi argument, et kanep peaks olema seaduslik sellepärast, et kellegi arvates on ta tubakast vähem kahjulik. Ma ei pea ka tubakasuitsetajaid ja joodikuid hästi kasvatatud inimesteks. Pealegi olen lugenud, et kanep siiski on tubakast kahjulikum, seal sisaldub näiteks mitu korda rohkem vähkitekitavat ainet. Kui need on võrdväärsed ained, siis püütagu vähendada mõlema tarvitamist.

Kes nimetab narkootikume mõnuaineteks, teeb nende tarvitamiseks propagandat. Minu teada valmistavad narkootikumid kannatusi nii tarvitajale kui ka kaasinimestele. Kui mõni algaja narkomaan sellele vastu vaidleb, siis oodaku veel natuke aega või lugegu teaduskirjandust. Sama moodi on narkootikumide propageerimine üldse legaliseerimisteema ülevalhoidmine. Ajalehed püiavad selle abil ilmselt läbimüüki suurendada, näidates sellega üles vastutustundetust probleemide suhtes, mille lahendamisega nad on kohustatud tegelema.

Lihtsalt vastik oli lugeda ajalehe võrgukommentaare, kus legaliseerimisettepanekule järele kiideti. Kui keegi ennast sellest hinnangust solvatuna tundis, siis ma ei kavatse vabandust paluda.

Noor peaminister

Noorel Inglise naispeaministril lõppes tööpäev ja ta asus autoga teele oma koju aadressil Downing Street 10. Mõtlesin, et kui kõik tema aadressi teavad, siis on see terroriohtlik. Aga televisioonis, mis seda kojusõitu näitas, öeldi, et terroristide lennukit ei lasta selle maja kohale. Kui jõudsime peaministri kodutänavale, käis seal ralli. Autod kihutasid ohtlikult pealtvaatajate vahel. Nähtavasti oli Londonis nii kombeks. Avaladasin siiski imestust, kuidas saab ralli toimuda peaministri kodutänaval. Kodus hakkas peaminister äreva häälega rääkima, et ta kardab, et seal ei ole kõik korras. Ta kriiskas, et keegi on lubanud teda tappa ja see inimene võib välja ilmuda. Tegelikult tehti tapmisähvardusi kõigile peaministritele, aga enamasti neid ei viidud täide. Tundus, et see peaminister on tööl alati rahulik, aga kodus alati hüsteeritseb. Olin temaga kaameramehena koju kaasa läinud. Äkki nägin, et peaministri suunas vaatab üks temaga väga sarnane inimene. Nüüd tundus ka mulle, et mõrvar on siiski kohal. Lõin talle tugeva rusikahoobi näkku. Selgus, et tegemist ei olnud siiski mõrvariga, vaid peaministri õega. Õnneks ei olnud ma teda surnuks löönud, kuigi olin püüdnud. Peaminister soovitas õele, et ta mulle hoobi andestaks, sest ma teen häid fotosid. Siis märkas peaminister kahtlast inimest akna taga. Peaministri isa võttis kätte tulirelva ja sihtis seda inimest läbi klaasi. Kahtlesin, kas tal õnnestub läbi kuulikindla klaasi välja tulistada.

Tahtsin teha veel magistritöösse täiendusi. Lugesin selleks ühe fašistliku ministri raamatut, mille olin just raamatukogust võtnud. Töö tutvustuses kavatsesin öelda, et on kasutatud ühe fašistliku ministri, ühe fašismi aegse ajakirjaniku ja ühe fašistliku väikeametniku raamatuid. Selleks, et raamatule viidata, ei pidanud teda üleni läbi lugema. Olin lugenud juba mitukümmend lehekülge, aga ei olnud veel midagi välja kirjutanud. Nüüd ühe ingliskeelse lause kirjutasin. Kaalusin, kas edasi lugedes kirjutada igalt veel lugemata leheküljelt. Mõnes raamatus tundub kogu informatsioon nii oluline, et tuleb igalt leheküljelt pikk jutt ümber kirjutada. Olin selle ajakirjanumbri raamatukogus endale võtnud, aga mul tekkis kahtlus, et see võis olla vargus. Kontrollisin, et tagumisel sisekaanel on hind olemas. Seega oli seda numbrit raamatukogus siiski müüdud ja nähtavasti olin selle eest maksnud. Mõtlesin, et ma ei osta kõiki järgmisi numbreid, vaid ainult nii palju, nagu jõuan läbi lugeda. Algul olin arvanud, et jõuan teose kaanest kaaneni läbi lugeda, aga nüüd hakkas paistma, et pean juba kaitsmisele minema. Kui kohale jõudsin, oli kuulajatest Krister juba kohal. Küsisin, milliseid teravaid küsimusi ta kavatseb mulle esitada. Tema küsis, kas ma New Yorgi maketi valmistasin. Vastasin, et ei valmistanud, New York on suur linn. Osaliselt kasvab ta kõrgusse, aga koos eeslinnadega on pindala ka suur. Saabus Mait. Krister õpetas talle, milliseid küsimusi minult kaitsmisel mitte küsida. Kaitsmise algusaega ei olnud teada, oli ainult oletus, et algab kell üks. Üks inimene otsustas siiski igaks juhuks wc-s ära käia. Tahtsin minna teise kabiini, aga teisest ja kolmandast kabiinist olid traadid läbi tõmmatud, et keegi ei siseneks. Ainukesse traatideta kabiini tekkis mitmest inimesest koosnev järjekord.

Jalutuskäik tänaval ja mõtetes

Vahel olen väljas kõndimise ajal püüdnud loetut või kirjutatut meenutada, aga täna tegin hoopis ümbruse kohta tähelepanekuid. Nägin paiselehe lehti, aga mitte sama taime õisi. Ühte võilille õit nägin. Majade juures tegin tähelepaneku, et ühe vihmaveetoru alumine ots oli lapikuks taotud. Laulupeol osalenud vend kirjutas, et sai seal vihma kaela. Räägiti, et praeguse presidendi proua oli õhukeselt riides, aga surnud presidendi oma paksemalt. Eelmisel nädalal kandsin lühikeste varrukatega särki, aga täna panin selga pikavarrukalise. Raske on meelde jätta, kas tuleb kirjutada "varrukas" või "varukas". Et "parukas" on ühe r-iga, selles olen kindel. Täna kuulsin raadiost tuntud keelemehe juttu, kus ta oli kirjutanud lapse elust ema kõhus. Mulle selline teema eriti ei meeldinud ja panin raadio kinni. Uudistesaates räägiti midagi umbes sellist, et aasta lugemise sümboliks valiti mingi raamat. Igatahes keegi oli pettunud, et just raamat, sest lugemine ei seostuvat ainult raamatutega. Minu meelest kui oleks midagi muud valitud, siis oleks jälle raamat valimata jäänud. Raamatuid on väga erineva paksusega. Mul hakkab üks paks raamat läbi saama. Siis tuleb hakata lugema selle järge. Uus ajalehenumber on eelmise päeva ajalehe järg. Ka blogisissekandeid võib kirjutada järjejutuna. Kui ma varasemas sissekandes kirjutasin, et kõige tähtsam inimese juures on, et ta oleks hea, siis pärast mõtlesin, et mõni võibolla vaidleks vastu, et kõige tähtsam on, et ta oleks õnnelik. Aga kõik ei taha, et kurjategijad oleks õnnelikud. Uku Masing on kirjutanud midagi umbes sellist, et mõned unistavad oma vaenlaste põrgusse minekust, aga seni, kuni üks on põrgus, on kõik põrgus. Ühe laulu sõnad ütlesid, et tõeline paradiis asub maa peal. Mõne inimese jaoks võib see siiski tõeline põrgu olla. Aga elu koosneb erinevatest perioodidest ja kui vahepeal on hea või halb olla, ei tähenda see, et selline seisund oleks pidevalt.

Üks ajaleht vähem

Vaatasin vana vihikut, kus olid vaheldumisi minu ja Klausi joonistused. Viimasele leheküljele olin joonistanud maakaardi. Selle olin joonistanud pärast seda, kui olin lugenud ühest raamatust paadiga mööda kaldaäärt sõitmisest. Seetõttu olin tahtnud joonistada rannajoont, kus palju jõgesid merre suubuks. Jõed olid kaardil olemas, aga ei olnud riigipiire, mis olid enamusel minu kaartidel. Joonistasin ühe riigi praegu. Aga hakkasin seda kohe kahetsema. Vana kaarti ei oleks pidanud enam muutma. Kaardi vaatajad võisid ka jõgesid riigipiirideks pidada. Aga vast nad said siiski aru, et kaardil on jõed, sest nende otsad ei läinud kokku. Klausi joonistused olid vihikus minu omadest paremad. Selle vihiku põhjal oligi isa seda mulle esimest korda öelnud. Mina jälle kirjutasin Klausist paremini. Ma võisin ükskõik kui palju kirjutada. Hiljem olin joonistamist ka natuke juurde õppinud. Raun saatis mulle kirja, milles oli öeldud, et kirjade saatmist ei tule kunagi kahetseda. Henn pani puhveti juurde küünla, aga kohe teatas, et küünal läks nässu. See tuli sellest, et tikutoos oli põlema plahvatanud. Ütlesin, et suletud tikutoosist tuleb rohkem suitsu kui tuld, neid on kasutatud tossupommidena. Tegelikult hetkeks läheb leek ka suureks.

Spordikoolis oli alanud maleturniir. Korraldaja oli spordiselts "Kalev". Osalema olid palutud ülikooliga seotud inimesed. Ma ei olnud läinud. Kui mult oleks küsitud, miks, siis oleksin vastanud, et mul on ülikool lõpetatud. Selle peale oleks öeldud, et vilistlased saavad ka mängida. Aga mina ikkagi ei tahtnud sellist olukorda, et lähen kohale, ei tea veel kindlalt, kas saan mängida, ja keegi hirmutab, et ei saa. Mõned olid saanud nimelise kutse, aga mulle polnud seda tulnud. Lugesin ülikooli lehte, kus olid toodud turniiri esimese vooru tulemused. Ainult viimasel laual kaotaja tulemus oli jäetud täpsustamata, kuigi mängija nimi oli ära toodud. Ülikooli leht jõudis meie postkasti mitmepäevase hilinemisega, seega oli tegelikult vahepeal veel mitu vooru toimunud. Konspekteerisin vanu ajalehti. Magistritööd kirjutades olin artiklid tervikuna kaustikusse ümber kirjutanud, aga nüüd kirjutasin ainult kokkuvõtteid, mistõttu kulus palju vähem paberit. Magistritöö kaitsmine ei olnud veel toimunud. Magistritöö jaoks olin lugenud "Postimeest", "Päevalehte" ja "Vaba Maad", aga praeguse uurimistöö puhul "Vabast Maast" loobusin. Selle kaitsmisel oleksin ikkagi sama moodi öelnud, et valisin lugemiseks tsentristlikud ajalehed. Magistritöö jaoks olin lugenud kõiki bibliograafiasse kantud Itaalia fašismi teemalisi artikleid, nüüd lugesin ainult Tõnissoni sel teemal kirjutatuid. "Vaba Maa" olingi sellepärast ära jätnud, et Tõnisson seal ei kirjutanud. Peamiselt kirjutas ta "Postimehes" ja natuke "Päevalehes". Kahe uurimistöö jaoks olin võtnud erineva bibliograafia, aga üks oleks pidanud ikkagi olema teise põhjal koostatud ja seega oleks pidanud artiklid kattuma, aga mulle ei tulnud ükski artikkel tuttav ette. Tegelikult magistritöö bibliograafias oli olnud ainult üks Tõnissoni artikkel. See tuli sellest, et seal olid ainult need artiklid, kus fašism oli peateema, aga nüüd lugesin ka neid, kus sellest oli juttu kõrvalepõikena. Nüüd nägin, kui palju selliseid artikleid on. Kaitsmisel oleksin öelnud, et see uurimistöö on kirjutatud mõtteloo sarja raamatu koostamise ettevalmistamiseks. Nii magistritöö kui ka uus uurimistöö katsid pikka perioodi - magistritöö 20 aastat ja uus töö 15.

Kuu värvid

Televiisorist mööda minnes nägin korraks laulupidu. Ütlesin, et teadustaja räägib liiga piduliku häälega. Kui mulle anti kaks 100-kroonist, siis öeldi, et just kõlab Koidula laul. Ükskord ütlesin, et 100-kroonine on nii ilus, et seda võib tükk aega vaadata. Sain ootamatu vastuse, et naisterahvas on ka peal. Mina tegelikult rääkisin sinisest värvist. Ühe laulu sõnade järgi tõuseb soos sinine kuu. Esimene paksem raamat, mille ma läbi lugesin, oli "Rohelise päikese maa". See maa olevat mets. Selles raamatus huvitas kuud, kas metsas kuu ka roheline on ja nukud läksid vaatama. Ükskord ütlesin õe nukkude kohta, et üks on isane ja teine emane. Õde naeris ja kordas, mida ma olin öelnud. Ütlesin uuesti: "On jah, see on isane ja see on emane." Meie hoovis elas laps, kes ütles, et tema nimi on Anne ja ta on poiss. Rääkisin emale, et ühel poisil on tüdruku nimi. Kui ema teda nägi, ütles ta, et tegemist on siiski tüdrukuga. Mina küsisin, mille järgi ta aru saab. Ema ütles, et figuuri järgi. Hiljem kui olen emaga koos tänaval kõndinud, on ta ise ka mõne vastutulija kohta küsinud, kas see on mees või naine. Täna olen ma suhteliselt vähe kõndinud. Pärast poes käimist ei olnud tahtmist kaugemale minna. Poest ostsin leiba, saia, väikseid tomateid, rõõska koort ja mahla. Varasemast poeskäigust on taskusse jäänud tšekk, kuhu on "täname" asemel kirjutatud "tänme". Teisel taskus oleval tšekil on siiski "täname", aga sellel ei ole kaupade nimed loetavad. Varsti lähen raamatut lugema.

Võrdlen valitsejaid

Ühtede välismaalastega kohtudes oli sündinud üks ingliskeelene luuletus. Nüüd ma ei mäletanud enam, kas suurema osa tekstist oli kirjutanud välismaalane või mina. Stiili järgi oli see minu luuletus. Võibolla oli siis välismaalase osa seisnenud selles, et tema nägemisest sain inspiratsiooni. Üks noorem vend vaatas ühte atlast. Ma polnud sellist varem näinud. Tegin kindlaks, et see oli ilmunud enne minu sündimist. Sellepärast ma seda siis ei tundnudki. Ütlesin, et see on unustatud atlas. Venemaa kaardil oli umbes kuus erineva vene keele häälduse piirkonda. Ütlesin, et kust mina siis pean teadma, kuidas hääldada. Olime Peedul ja oli jaanilaupäev. Tõnu ütles, et selgub, et ma olen erapooletu, sellest hoolimata, et kannan teistsuguseid riideid. Võõrad tüdrukud küsisid, kas ma jään ka peole. Peol taheti teha sauna. Vastasin, et ei jää. Küsisin kohe, millal rong läheb. Keegi ei teadnud, kuigi teati, et pühade puhul on ronge rohkem. Mõtlesin, et kui kuulen rongi Elva suunas sõitmas, siis selle järgi tean Tartu suunas sõitvale minna. Pille rääkis, et teatud tüüpi riideid kannavad teised kogu aeg, tema ainult pidudel ning isa ja ema mitte kunagi.

Lugesin raamatut "Alice Imedemaal". Rääkisin selle sisust teistele. Mult küsiti ühe tegelase kohta, kas see on psühholoog. Mina vastasin, et psühholoog küll mitte. Siis hakkasin mõtlema, et võibolla on siiski raamat ka niiviisi tõlgendatav - esimeses osas satub peategelane segadusse ja teises osas algab ravi. Seda enam, et ma ei lugenud laste varianti, vaid ühe eesti kirjaniku hiljem kirjutatud täiskasvanute oma. Helina oli kirjutanud, et tema on raamat "Alice Imedemaal". Sellega ta oli ilmselt pidanud silmas lasteraamatut. Olime emaga Inglismaal. Sisenesime ühte õppehoonesse. Meie jaoks oli võõras, et esimesel korrusel tuli kingad jalast võtta ja minna trepist üles sokkides.

Mulle tundus, et mul on veel magistrieksam tegemata. Õppisin selleks. Olin teinud küll eksami perioodi laiendatud ajaloo kohta, aga mul oli vist tegemata eksam magistritöö teemal. Kirjutasin õppimise käigus konspekti põhjal uut konspekti. Kavatsesin eksamil rääkida ka Jiang Zeminist, sest olin hiljuti temast lugenud, kuigi mitte magistritöös kirjutanud. Oleksin öelnud, et võrdlen Mussolinit teise valitsejaga. Muidugi oleks saanud võrrelda teda ka mõne tema kaasaegsega, Jiang Zemin oli hilisem. Oleksin rääkinud, et Jiang Zemin pärines talupoja perest, seega oli madlamat päritolu kui Mussolini, kes oli õpetaja perest. Jiang Zemini erinevalt Mussolinist ajalugu ei huvitanud, seega ei saa öelda, et see huvitaks kõiki poliitikaga tegelejaid. Selle peale oleks mult arvatavasti küsitud, kas ma ise olen poliitikaga tegelenud. Oleksin vastanud, et olen saatnud ajalehtedele mõned kirjad, kirjutanud 100 lugejaga listi ja käinud ühe Riigikogu liikmega koos saunas. Õigemini kahe Riigikogu liikmega, sest üks endine liige käis ka seal saunas.

Nõuded inimestele

Inimene peaks olema esimeses järjekorras hea, teises järjekorras tark ja kolmandas järjekorras muid asju. Mida headuseks ja tarkuseks pidada, selles osa võivad arvamused lahku minna. Kas kurjale inimesele tuleks andestada või tuleks ta korrale kutsuda? Igatahes peaks inimene vahet tegema, kas ta tegutseb heade või halbade kavatsustega. Kui keegi ikka akna sisse lööb, on selle tagant raske häid kavatsusi leida. Väljaarvatud siis, kui akna omanik on ise eelnevalt midagi veel hullemat teinud. Seaduse järgi tuleks ta siis hoopis kohtu alla anda. Aga mõnes riigis võib kohus olla kurjategijate käes. Selline riik tuleks kukutada. Ma ei ütle, et seda tuleb teha praeguse Eesti riigiga. Aga meie kohtusüsteem pärinevat eelmisest riigist.

Roomasin nagu suusataja

Vaatasin oma pilte. Segamini olid nii joonistused kui ka maalid. Mõned pildid olid halvemini välja tulnud ja nende kohta oli öeldud, et need on minu stiilis, aga hilisemad pildid olid jälle paremini õnnestunud. Tahtsin mõned pildid näitusele panna, aga ei teadnud, kuidas neid üles riputada, nii et see pilti ei kahjustaks, sest paberid olid äärest ääreni täis. Leidsin lahenduse, et panna paberi nurkadesse fotonurgad ja need niidiga lakke riputada. Riputada tuli nii, et saaks vaadata paberi mõlemat poolt, sest pildid olid kahel küljel. Raamida neid pilte ei saanud, see oleks pildi serva ära varjanud. Plokk hakkas keskelt murduma. Mõtlesin, et ongi hea, sest selleks, et uut pilti maalides värv vanadele plekke ei teeks, tuleb lehed üksteise küljest lahti võtta.

Olin kirjastuses. Märkasin riiulil ajalehega kaasas käivat spordiajakirja. See oli väga ilusa kujundusega, seetõttu hakkasin ühte numbrit lugema, kuigi olin sama numbrit varem ka lugenud. See oli aastast 2001. Kahjuks see ajakiri enam ei ilmunud. Hiljem oli hakanud ilmuma halvema kujundusega spordiajakiri. Ajalehes oli muid rubriike ka, aga millegipärast peeti vajalikuks just spordirubriigile eraldi ajakiri teha. Kirjastuses käis igal õhtul auto, kust tuli välja mitu inimest, kes võtsid surnud kaasa. Täna võeti kaasa tänane surnu ja üks varem surnu, kes oli surnud selle ajakirjanumbri ilmumise ajal. Henn ja Martini poeg olid lapsed ja nad olid üksteisele sarnased. Nad ei rääkinud omavahel, vaid näitasid üksteisele jõuharjutusi. Ma ei teadnud, kas neil jätkub kogu eluks harjutusi, mida näidata. Mul oli kahju, et Hennust just jõumees oli tulnud. Tänaval ma ei kõndinud, vaid roomasin nagu suusataja. Tegelikult oli peaaegu kogu lumi sulanud, nii et roomamine ei olnud eriti õigustatud.

Näo punkt

Ojaste kommenteeris ühele teisele mehele laulusõnu, et seal vaatavad kõik Ameerika presidendi näo ühte punkti, aga kui Ameerika president Eestisse tuleks, siis Ojaste võibolla ei lähekski vaatama. Mina olin kindel, et mina ei läheks. Nägime viirastust, et naabermaja tehti lühemaks, et rong mööda sõitma mahuks. Pille ütles, et viirastused on alati sellised, et selliseid asju võib päriselt ka näha. Mul tekkis kahtlus, et võibolla see ei olnudki viirastus. Aga jõudsin järeldusele, et siiski oli, sest rong oli sõitnud ilma rööbasteta. Prügikastis oli tulekahju. Viskasin sinna tule kustutamiseks märga rohtu.

Mängisin enne maleturniiri algust üksi kaarte. Mul ei seisnud kaardimängude reeglid hästi meeles, aga bismarcki ma mäletasin. Mängisin bismarcki elementi trumbita võtmist. Arvasin, et kaardimäng aitab ka malemänguks valmistuda, sest see teravdab tähelepanu. Mängisin selle kaardipakiga esimest korda, aga kaardid hakkasid juba kuluma. Üks pealt vaatama tulnud inimene ütles siiski, et need on täiesti uued kaardid. Kuna ma ei pidanud esimeses voorus mängima, läksin turniirile teiseks vooruks. Vaatasin pealt Anto mängu. Üks väike vene poiss tuli ja rääkis anekdoodi. Anto muigas, sest eestlaste jaoks tundusid võõrkeelsed anekdoodid naljakamad kui eestikeelsed. Mulle ütles Anto, et mina ei osanud õigeks kellaks kohale tulla. Vastasin, et aga Anto ühte asja üldse ei tea. Anto hakkas naerma ja ütles, et seda ta jah ei tea.

Turniir kuumuses

Täna mängis 13 osalejat ringsüsteemis turniiri mõtlemisajaga 10 minutit. Esimeseks tuli Särgava (11 p.), teiseks Trohhelev (9) ja kolmandaks Ojaste (8).

Mina sain esimesest seistsmest voorust 3,5 punkti ja seejärel viis kaotust järjest, mis tuli vist sellest, et talusin vastastest halvemini kuuma. Viimases voorus oli kõht ka tühi. Esimeses voorus võitsin Kääpi, teises kaotasin Seljodkinile, kolmandas Trohhelevile, neljandas võitsin Raidvälja, mis oli tänane suurim saavutus, viiendas viigistasin Arstiga, kuuendas kaostasin Ojastele, seitsmendas võitsin Põvvatit, kaheksandas kaotasin Reimale, üheksandas Särgavale, kümnendas Volpertile, üheteistkümnendas Ivainenile, siis tuli minu vaba voor ja viimases kaotasin ajaga Tättele, kuigi lõppseis oli mulle parem.

Partii Ivainen-Runnel oli selline:

1. d4 Rf6 2. Rc3 d5 3. Rf3 Rc6 4. Og5 Og4 5. e3 Re4 6. Of4 g5 7. Og3 Rg3 8. hg Og7 9. Od3 e5 10. Oe2 ed 11. Rd4 Oe2 12. Rce2 Rd4 13. Rd4 c5 14. Rf3 Ob2 15. Vb1 Oc3+ 16. Ke2 b6 17. Ld3 d4 18. Lb5+ Ld7 19. Ld7+ Kd7 20. Rg5 de 21. Rf7 Vhf8 22. Vh7 Ke6 23. Rg5 Kd6 24. f3 Od4 25. Re4 Ke6 26. Vbh1 Vh8 27. Vh8 Vh8 28. Vh8 Oh8 29. Ke3 ja valge läks lippu.

Suutmatus vigu tunnistada

Tänases "Eesti Päevalehes" ilmunud Ott Heinapuu artikkel kannab pealkirja "Euroliit lubab koledad kurgid, porgandid ja sibulad müüki". Selle asemel, et tunnistada, et viljade suuruse ja kuju normeerimine oli viga, on vaja seda veel tagantjärele õigustada jutuga koledusest. Vaevalt et nende normide kehtestamise põhjus oli, et kõigile seadusandjatele sellised viljad koledad tundusid. Inimesed näevad ilu ja koledust erinevalt. Ilu ei ole võimalik seadusega defineerida. Pigem võib arvata, et taheti luua ühele tootjale teise ees eelis.

Samuti ei meeldi mulle artiklis sisalduv lause: "Nõuded puu- ja köögiviljade väljanägemisele on olnud kont hambus kõigile euroskeptikutele." Sõna "kõik" kasutamisega tuleb alati ettevaatlik olla, muidu sünnivad enamasti ebatõepärased väited. Mina mäletan küll, et Kalle Kulbok on öelnud, et viljade sordimääratlused on vajalikud ja teinud vahet tõsise euroskeptiku ja banaani kõveruse mõõtja vahel. Mind isiklikult mõttetud ettekirjutused ärritavad. Aga need on siiski pisiasi selle kõrval, et eurodirektiivid on meie põhiseaduse suhtes ülimuslikud ja et sadade miljonite Euroopa Liidu kodanike suhtes ei ole enam sisserändepiiranguid.

Okastraat

Keemia tunnis algas kontrolltöö. Ütlesin direktorile, et ma ei saa kontrolltööd kirjutada, sest sel nädalal on mul maleturniir. Turniir kestis terve nädala. Direktor oli vapustatud, et saab midagi õppimisest tähtsamaks pidada. Ütlesin, et kirjutagu ta mulle 2, 1 või 0 kohe ära. Leidsin, et ma võin koolimajast lahkuda, sest olen juba kooli lõpetanud. Pärast lõpetamist oli meile küll öeldud, et me ennast edasi täiendamas käima hakkaksime. Kooli õuelt ei olnud nii kerge lahkuda. Nägin, et ühes kohas püiab Peebo tangidega okastraati läbi lõigata. Mina nägin, et teises kohas on traataia sees juba auk olemas ja läksin koos mõnede poistega sealt. Omandireform oli tühistatud ja üüri hinnad olid vabaks lastud. Omanikud olid täiesti vastutustundetud ja tõstsid hinnad väga kõrgele. Pidin ühtede selliste aiast läbi minema. Ütlesin, et nad mulle vähemalt kurja koera kallale ei ässitaks. Selle peale tõid nad just koera kohale. Võtsin kätte tooli ja ütlesin, et kui koer mind ründama peaks, siis löön ta sellega surnuks.

Gruusias käis võitlus võimu pärast. Üks peaministri kandidaat oli 126-aastane. Temal ja tema naisel olid hambad katki. Teine kandidaat oli 16-aastane ja ainult 8-klassilise haridusega. Paistis, et ainus sobiv kandidaat on senine peaminister. Venemaa ei öelnud, keda tema sobivaks kandidaadiks peab, aga ometi püüdis valikut kolmandate riikide kaudu mõjutada. Klaus ütles, et kõik aidsi vormid ei ole surmavad. Tal oli olnud kaela-aids, mis põhjustas ainult valusid kaelas. Nüüd oli ta sellest paranenud. Eestis ja Soomes läks elekter ära. See tuli sellest, et Venemaa oli nende riikide joogivette sellist ainet seganud. Lisaks oli sel ainel toime, et Eestis ja Soomes ei sündinud enam lapsi. Tulevikus pidi asi ilmselt jälle muutuma. Vaatasin aknast välja. Mitmest kohast hakkas tõusma paksu musta suitsu. Tundus, et tegemist võib olla Venemaa korraldatud süütamistega. Küsisin isalt, kas ta saab aru, mis põleb. Isa ütles rahulikult, et need on lõkked. Mina ütlesin, et lõkkes saavad nii paksu suitsu tekitada ainult autokummid. Isa oli nõus. Vastasmaja katusel tagus kaks inimest vastu katust. Need olid Oudekki ja S. Kingsepp. Kaugusest hoolimata paistsid nad kummaliselt suurtena. Nende näoilmed olid omavahel vahetusse läinud. Läksin vaatasin ka vastassuuna aknast välja. Sealpool tõusid ka suitsupilved. Et mitte rõdult alla kukkuda, vaatasin üle rõdu läbi kinnise akna. Rõdu tundus hoopis teistsugune kui varem. Vaatasin arvutist oma blogi. Panin blogi lukku. Blogi sai erinevateks tähtaegadeks lukku panna, nii et seda sai sel ajal ainult ise vaadata või siis piiratud rühm inimesi. Tähtaja kättejõudes pidi blogi jälle iseeneslikult avalikuks muutuma. See võimalus oli ilmselt loodud selleks, et pärast enda surma informatsioon avalikustada. Või oli lukkupaneku võimalus mõeldud leinaajaks mõne teise inimese surma korral. Tegin blogi lukust lahti tagasi. Tahtsin kirjutada skripti, et lugeja saaks blogi kirja sõrendatuks muuta, kui tal on halb nägemine. Ann näitas, kuidas seda kirjutada. Hakkasin seejärel oma käega kirjutama, aga näidatu läks meelest. Peale muutmisvõimaluse tuli sisestada ka tingimus, et kasutaja seda võimalust näeks.

"Mees, kes teadis ussisõnu"

Aastal 1977, mis oli minu sünniaasta, ilmus raamat "Jutt mehest, kes teadis ussisõnu ja teisi eesti muinasjutte", koostajaks Andres Jaaksoo. 30 aastat hiljem, aastal 2007, ilmus Andrus Kivirähu romaan "Mees, kes teadis ussisõnu".

Kivirähu raamat on detailides naljaraamat, aga ülesehituselt tragöödia. Selles toimub metsaühiskonna pidev allakäik. Osa inimesi elab veel metsas, suhtleb metsloomadega ja sööb liha. Metsas osatakse veel ussisõnu, aga nooremal põlvkonnal ei ole enam suus mürgihambaid. Järjest rohkem inimesi siirdub metsast külasse, kus ussisõnad unustatakse, võetakse vastu ristiusk, lömitatakse raudmeeste ja munkade ees, liha eriti ei sööda, sest ei osata enam nii hästi küttida, aga seevastu ollakse õppinud valmistama leiba. Metsa jäänutele on külas elamine allakäigu uus aste, seevastu külainimesed arvavad, et nemad on arenenud välismaale lähemal. Metsainimeste ja külainimeste vahel valitseb umbusk ja lõpuks muutuvad nende suhted veristeks.

Paljuski sarnaneb raamatus kirjeldatud ühiskond autori kaasajaga - peategelane on ateist, peredesse sünnib vähe lapsi ja seejuures ei räägita suurest laste suremusest. Kui ma oma viimase raamatu esitlusel ütlesin, et ei tea teist Eesti Euroopa Liitu astumisest rääkivat ilukirjandusteost, siis Kivirähu raamatut lugesin siiski osalt samateemalisena, kuigi ei tea, mis autor ise sellisest võrdlusest arvaks. Minu meelest sarnaneb külasse siirdumine Euroopa Liitu astumise või välismaale kolimisega, susisevate ussisõnade unustamine on võrreldav vene keele unustamisega. Ma pole kindel, kas mõtlesin selle võrdluse ise välja või olen seda kuskilt varem lugenud.

Raamat kingiti mulle sünnipäevaks. Sünnipäevahommikul tuli ema minu tuppa ja ütles, et toob raamatuid. Arvasin, et see on kingitus ja läksin vastu võtma. Ema hakkas vabandama, et ta toob hoopis riiulist võetud raamatuid tagasi. Aga varsti läks ta poodi ja ostis Kivirähu teose. Järgmiseks tahtis seda vist üks vend lugeda. Igatahes ütles ta, et on sellest teosest ainult head kuulnud. Olen kuulnud ka kriitilisemaid arvamusi, et Kivirähu teosed on meelelahutus, mitte tõsine kirjandus.

Ainult süia on vaja

Vaatasin kaardilt ühte Vaikse ookeani riiki. Kahe suurema saare vahel oli väin. Mind huvitas, mis on väina nimi. Esialgu ma nime kaardilt ei leidnud. Siis nägin, et väina peale on kirjutatud "Charles võtab sõna". Ma ei teadnud, kas see on väina nimi või on sellel lausel mingi muu tähendus. Küsisin Särgavalt. Särgava kinnitas, et see ongi nimi. Nimi oli sündinud nähtavasti niimoodi, et eurooplane oli pärismaalastelt väina nime küsinud, pärismaalane oli eurooplase kohta selle lause öelnud ja eurooplased olidki selle väina nimena kaardile kandnud. Öeldi, et sellel riigil võtab veel aega, enne kui tema majandus teistele järele jõub. Vastasin, et majandust pole üldse vaja, ainult süia on vaja. Strandberg sosistas mulle kõrva, et ma erakonnale elu sisse puhuksin, on vaja juhtivaid isikuid. See tähendas, et pidin hakkama kirjutama rohelise erakonna listi. Kui ma varem olin ühte või teise listi kirjutanud, oli mulle ka vastatud. Vastajad olidki olnud minu sõbrad, kuigi nad vahel kasutasid teravat tooni. Me olime isegi üksteisele head uut aastat soovinud. Kui ma blogis kirjutasin, siis mulle siiski ei vastatud, sest seal ma olin valinud unenägude teema. Hakkasin "Akadeemia" viimast numbrit edasi lugema. Olin sellest juba varem mitu artiklit läbi lugenud. Nüüd lugesin enda artiklit. Lugesin seda keskelt. Olin pannud artikli pealkirjaks "Rohelised ja ajalugu", aga toimetus leidis, et see pole täpne, ja asendas pika ja keerulise pealkirjaga. Toimetus oli lisanud ka artikli lõppu märkusi. Klausi kohta oli kirjutatud märkus, et ta on avaldanud "Akadeemias" kaks artiklit ja kolmandat esitades ütles, et kaks esimest olid ainult kolmanda artikli ja blogi ettevalmistus. See märkus oli lisatud ilmselt sellele minu lausele, kus olin öelnud, et Klaus on "Akadeemias" mitu artiklit avaldanud. See, et ta oli neid üle kahe avaldanud, oli minu unenägu. Olin artiklisse seganud hulka unenägusid ja toimetus oleks võinud sellest aru saada. Oli varahommik. Ma ei viitsinud minna oma arvuti taha väiksesse kööki, vaid tegin Pille toas lahti tema arvuti. Aga Pille tuli just koju. Seetõttu tahtsin tema arvuti kinni panna. Ma ei leidnud käsku, mis seda teeks. Oleks võinud midagi katsetada, aga tundus, et niiviisi võin kõik failid kustutada. Nupust kinni panna ma ka ei tahtnud, sest see oleks arvutit kahjustada võinud.

Laenutusstatistika 2008

Avalikustatud on 2008. a. lanutusstatistika. On kokku arvutatud, et minu teoseid laenutati 2008. a. Eesti raamatukogudest 530 korda, mille eest mulle makstakse 547,77 krooni. Seda on palju rohkem kui aasta varem. Aga erinevus on selles, et nüüd esitasin taotluse ka nende raamatute kohta, mida olin koostanud või saatesõnaga varustanud. Varem ma ei teadnud, et see võimalus on olemas ja küsisin ainult isiklike raamatute eest. Ka isiklike raamatute arv sama hästi kui suurenes. Minu kolmas raamat ilmus küll aastal 2007, aga alles aasta lõpul. Nii suur laenutuste arv tuli mulle üllatusena.

Ei lasta surra

Tänases "Postimehes" on kaks artiklit, mille järgi surnute kohta käivad andmed tuleks võrgust kustutada. Mina oma surma korral küll midagi kustutada ei luba. Surm muutub kohe ebameeldivamaks, kui teada, et sellega koos kustub ka mälestus. Inimesed on seni ikka tahtnud, et neist midagi alles jääks - lapsed või looming. Nime ajalukku jäädvustamise nimel on sooritatud isegi kuritegusid. Ma pole just seetõttu kasutanud võimalust teha endale tasuline kodulehekülje aadress, et minu surma korral selle eest enam ei makstaks ja lehekülg kustuks. Ajaloolase ehk surnute-uurijana soovin, et ka teiste surnute kohta informatsioon säiliks.

Klaaskast

Siiril oli kass. See oli õppinud täitma käske "siia" ja "sinna". Nende peale jooksis ta kas ühe või teise inimese juurde. Loomadele meeldis käske täita nähtavasti sellepärast, et nad ei saanud ise sõnu hääldada, aga tahtsid näidata, et saavad neist aru. Kass pani Siirile pähe lokirullid, aga mitte sel viisil, nagu Siirile oleks kõige rohkem meeldinud. Teises toas oli koer. Loomad oskasid inimesi väga tähelepanelikult jälgida ja seetõttu võis koer selle vastu kurjaks muutuda, kes teda natukenegi kartis. Silmaarst kontrollis seal toas nägemist. Teine silmaarst oli käskinud tähti öelda toa teises otsas seistes, aga see lubas lähedale minna. Ja vastamise ajal läks vastaja veel lähemale. Avastasin, et mu nägemine on paremaks läinud ja ma näen kõiki tähti ka ilma prillideta, kuigi pealtnäha uduselt.

Näitasin Toomale oma blogiga seotud lehekülge. Seal olid varem olnud viited kahele võõrale blogile, aga nüüd olid need kadunud. Minnes selle lehekülje järgmisse ossa, selgus siiski, et viited olid alles. Vaatasin EP blogi. Seal oli toodud palju rahulikke loodusfotosid, mis olid kõik ühesuguses stiilis. EP töötas koolis õpetajana. Ta kirjutas, et kõik poisid on halvad, ta ei tea, kellele neist peaks ta andestama, aga valis välja ühe, kellele siiski andestab.

Klaus oli näinud pealt tulistamist. Ema ütles, et tulistamine võib korduda. Klaus ütles selle peale, et tema pole öelnud, et ta oleks tulistamist pealt näinud. Tegelikult oli, aga ta polnud enam kindel, kas tulistati päris või mängurelvast. Ma hakkasin kahtlema, kas mul on magistrantuur lõpetatud. Diplomi olin saanud, aga võibolla mul polnud punktid koos. Oli küll kontrollitud, et punkte on nii palju kui vaja, aga võibolla polnud kõik kohustuslikud ained tehtud. Tegelikult ei olnudki, aga ülikoolis oli arvestatud, et kõiki õppekavas sisalduvaid aineid ei saanudki võtta, sest neid ei loetud. See tundus siiski imelik. Juhendaja käskis mul ärgata ja tema juurde minna. Ma ärkasin, aga kohe tema juurde ei läinud. Tema ütles, et äratuskell helises juba tund aega tagasi. Ega mina kunagi äratuskella ei kuulnud. Läksin duširuumi. Poisid riietusid lahti ainult duširuumis, aga poiste duširuumi ukse taga koridoris oli õhuaukudega klaaskast, kus tüdrukud paljalt lamamas käisid. Seal lamasid ainult vanemate klasside tüdrukud. Aga teine klaaskast oli veel ja tuldi ideele, et selles hakkaksid lamamas käima nooremate klasside tüdrukud.

Erinevad suhtumised

Kui olen rääkinud pakkumisest inglise keeles raamat avaldada, on erinevad inimesed andnud erinevaid soovitusi. Üks ütles, et mitte anda välja sel juhul, kui mult peaks selle eest raha küsitama. Raha ei küsitagi, aga kui ma annaksin raamatu tõlkija kätte, peaksin tõlkijale ikkagi maksma. Võibolla hakkan pühapäeviti ise tõlkima ja pärast annan kellelegi ainult vigade parandamiseks. Kuna lepingut ei ole sõlmitud, siis ma ei ole kindel, et raamat päriselt välja antaks. Aga kui käsikiri on olemas, võin selle kasvõi ise võrku riputada. Tõlkides õpiksin ka inglise keelt juurde. Kui palju see aega võtaks, ei oska arvata. Tööle kuluvate päevade arv sõltub sellest, mitu tundi päevas töötada. Täna töövõime paranes. Aga ületunde ma teha ei kavatse, vaid teen ka muid vajalikke asju. Täna on veel vaja ajalehed lõpuni lugeda. "Tartu Postimees" on juba loetud. Seal ma ei olnud nõus mõttega, et foto säästupudelist joojast on foto majanduskriisist. Ma ei tea üldse, mis asi on säästupudel. Säästupirn muudetakse kohustuslikuks ilma kriisita. Raadios oli saatelõik, et kunstiteosed paistavad õigesti ainult vana tüüpi pirnide valgusel. Ajalehes on kirjutatud, et uut tüüpi pirnid ei kõlba sauna leiliruumidesse. Mingi spetsialist vist arvas, et vana tüüpi pirnid ka hästi ei kõlba. Spetsialistid tavaliselt liialdavad.

Varane algusaeg

Lähenesid Tartu malemeistrivõistlused. Juhendist selgus, et algusaega oli muudetud ja see oli tõstetud kella seitsmele hommikul. Mulle see ei meeldinud, sest olin harjunud hilja magama minema ja hilja tõusma. Nii vara mängima minnes ei oleks välja maganud. Varem magama minemine poleks aidanud, kui pole harjunud sellisel kellaajal magama minema. Väga palju varem ei olekski saanud minna, sest siis ei oleks ema õhtusööki valmis saanud. See alguskellaaeg oli veel varasem kui oli olnud kunagi kooli algus, mis oli alanud kolmveerand kaheksa. Kui on teada, et öö jääb lühikeseks, ei pruugi uni üldse tulla. Algusaja muutmist oli põhjendatud FIDE nõudmistega. Mõnes välisriigis läksid inimesed tõesti nii varasel kellaajal tööle. Küsisin, mis see algusaeg FIDE-sse puutub. Ema arvas, et kui kogu maailmas algavad turniirid samal kellaajal, siis oskavad välisosavõtjad õigeks ajaks kohale tulla. Mina ütlesin, et turniir on nagunii kinnine. Võibolla ainult ajakirjanikud võivad välismaalt kohale tulla. Otsustasin siiski kohale minna. Üks võimalus oli minna esimesele voorule unisena ja voorude vahel välja magada.

Vaatasin Eesti kaarti. Sellele olid märgitud jõed ja teist värvi joontega ansamblite teekond. Algul olin neid jooni ka jõgedeks pidanud. Aga kaardil juhiti tähelepanu, et osad neist algavad soodest. Nähtavasti ei saanud jõgi soost alata. Mõne Eesti piirkonna peale oli kirjutatud ka mõne ansambli nimi. Ütlesin, et kaart on puudulik, sest "Kukerpillid" on teinud hulga laule Kihnu kohta, aga "Kukerpille" ei ole sinna märgitud. Kaart oli trükitud Järvamaal ja seetõttu oli Järvamaa ansambel "Vint" küll peal. Oli kirjutatud, et see on Eesti paremuselt teine kantriansambel "Kukerpillide" järel. Minu arvates ta ei olnud paremuselt teine, vaid hulk muid ansambleid oli eespool, aga ühtegi paremat ei olnud kaardile märgitud. Kuulasin linti, kuhu oli lindistatud raadiost üks kaootiline laul. See lõppes täistunnisignaaliga, mille järel olid tulnud uudised. Aga pärast signaali tuli sarnane muusika, nii et sama laul oli vist pärast uudistesaadet jätkunud. Üks muusik oli stuudios ja küsis saatesse helistajalt, kes ta on. See ütles, et on tema vana sõber, nimetades oma eesnime. Muusik küsis, kui vanad nad praegu on.

Vaatasin köögiaknast välja. Vastasmaja trepikoja aknast paistis, et neli tüdrukut läksid trepist alla. Seejärel kõndisid nad juba väljas ja vaatasid minu akna poole. Sama teed liikus seejärel juba teine neljaliikmeline grupp. Üks tüdrukutest tuli meie korterisse sisse. Tõnu soovitas Toomale, et Toomas võtaks selle tüdruku endale. Toomas vastas, et tal juba üks inimene on. Tõnu soovitas, et võib teise liskas võtta. Ja jätkas, et tema ja Kadri on ebavõrdses olukorras, sest tema on esimest korda abielus, aga Kadri teist. Helina oli mulle kirjutanud, et ta rohkem paberkirju ei saada. Algul olin arvanud, et see tähendab, et ta hakkab saatma elektronkirju, aga nüüd jõudsin järeldusele, et ta pidas silmas, et mulle ta üldse rohkem ei kirjuta. Seetõttu mõtlesin, et võiks tutvuda külla tulnud tüdrukuga. Ta tahtis kinkida Toomale raamatut ühe Inglise kuninga kohta, aga Toomas ei võtnud vastu. Seejärel pakkus tüdruk sama raamatut mulle. Võtsin vastu, aga ütlesin, et mul juba on see raamat. Parandasin, et siiski ei ole, sest mul on raamat Henry kohta, aga see räägib Edwardist. Meenutasin, et kunagi kirjutasin entsüklopeediast kõigi Inglise kuningate kohta andmeid välja - eluaastad, valitsemisaastad ja tähtsamad teod. Öeldi, et ma tegin seda juba esimeses klassis. Vastasin, et selles mõttes esimeses, et see juhtus neljandas klassis, mis oli esimene, kus ajalugu õpetati. Istusime söögilauda. See tüdruk istus minu kõrval. Tema küünarnukk puutus vastu minu küünarnukki. Algul nõrgalt, aga siis surus ta tugevamini. Mul oli küll kampsun seljas, aga jalas pidžaamapüksid. Ema ütles Toomale, et midagi on halvasti. Lõin emale vastu pead, öeldes, et ma kuulsin küll, mis ta ütles. Algul arvasin, et ta oli kommenteerinud minu riietust, aga hakkas paistma, et jutt käis siiski millestki muust. Tüdrukule kindlasti vastu pead löömine ei meeldinud, kuigi ma olin löönud nõrgalt.

Seisin meie maja kõrval ja nägin, et majal on teistsugune number kui ärkvel olles. Mõtlesin pärast kirjutada, mis number unenäos oli. See number muutus veel ja sildil oli järjest neli erinevat numbrit. Teatrisse oli üks ansambel esinema kutsutud, aga ta jäi veerand tundi hiljaks. Seni mõtlesin lõbustada publikut ise. Kuna ma ühtegi lugu pillidel mängida ei osanud, siis pidin improviseerima. Arvasin, et seekord tuleb see mul niimoodi välja, et publik rahule jääb. Teatris tehti ümberkorraldusi. Klaver pandi viltu ja klaveri asemele toodi lavale trummikomplekt. Trumme oli sama palju nagu klaveril klahve. Seina peal oli suur kell, millel oli neli seierit. Üks oli tunni-, teine minuti-, kolmas sekundi- ja neljas äratusseier. Tavaliselt seinakelladel äratust ei olnud.