"Mees, kes teadis ussisõnu"

Aastal 1977, mis oli minu sünniaasta, ilmus raamat "Jutt mehest, kes teadis ussisõnu ja teisi eesti muinasjutte", koostajaks Andres Jaaksoo. 30 aastat hiljem, aastal 2007, ilmus Andrus Kivirähu romaan "Mees, kes teadis ussisõnu".

Kivirähu raamat on detailides naljaraamat, aga ülesehituselt tragöödia. Selles toimub metsaühiskonna pidev allakäik. Osa inimesi elab veel metsas, suhtleb metsloomadega ja sööb liha. Metsas osatakse veel ussisõnu, aga nooremal põlvkonnal ei ole enam suus mürgihambaid. Järjest rohkem inimesi siirdub metsast külasse, kus ussisõnad unustatakse, võetakse vastu ristiusk, lömitatakse raudmeeste ja munkade ees, liha eriti ei sööda, sest ei osata enam nii hästi küttida, aga seevastu ollakse õppinud valmistama leiba. Metsa jäänutele on külas elamine allakäigu uus aste, seevastu külainimesed arvavad, et nemad on arenenud välismaale lähemal. Metsainimeste ja külainimeste vahel valitseb umbusk ja lõpuks muutuvad nende suhted veristeks.

Paljuski sarnaneb raamatus kirjeldatud ühiskond autori kaasajaga - peategelane on ateist, peredesse sünnib vähe lapsi ja seejuures ei räägita suurest laste suremusest. Kui ma oma viimase raamatu esitlusel ütlesin, et ei tea teist Eesti Euroopa Liitu astumisest rääkivat ilukirjandusteost, siis Kivirähu raamatut lugesin siiski osalt samateemalisena, kuigi ei tea, mis autor ise sellisest võrdlusest arvaks. Minu meelest sarnaneb külasse siirdumine Euroopa Liitu astumise või välismaale kolimisega, susisevate ussisõnade unustamine on võrreldav vene keele unustamisega. Ma pole kindel, kas mõtlesin selle võrdluse ise välja või olen seda kuskilt varem lugenud.

Raamat kingiti mulle sünnipäevaks. Sünnipäevahommikul tuli ema minu tuppa ja ütles, et toob raamatuid. Arvasin, et see on kingitus ja läksin vastu võtma. Ema hakkas vabandama, et ta toob hoopis riiulist võetud raamatuid tagasi. Aga varsti läks ta poodi ja ostis Kivirähu teose. Järgmiseks tahtis seda vist üks vend lugeda. Igatahes ütles ta, et on sellest teosest ainult head kuulnud. Olen kuulnud ka kriitilisemaid arvamusi, et Kivirähu teosed on meelelahutus, mitte tõsine kirjandus.