Mängisin maleturniiri esimeses voorus Peeboga. Muidu mängisin kogu aeg hästi, aga ühel käigul jätsin etturi ette. Katkestusseisus oli kummalgi oda, vastasel liputiival kaks etturit ja minul üks, kuningatiival kummalgi kolm fikseeritud etturit. Peebo ütles, et ta võidab selle seisu edasi mängides ära. Minul oli plaan, et kui vastane tuleb liputiival etturiga edasi, siis läheb seal üks paar ettureid vahetusse, teise etturi peatamiseks kahin oda, vastase kuningas jääb kaugele liputiivale ja mina lähen oma kuningaga tema kuningatiiva ettureid hävitama. Jõudsin siiski järeldusele, et niiviisi ma ka arvatavasti kaotan. Ma ei viitsinud kodus katkestusseisu üldse vaadata. Läksin võistluse järgmisele voorule, mis ei pidanud olema male. See pidi toimuma teatrisaalis. Saali sisenedes nägin Helinat, aga ei öelnud talle sõnagi. Läksin istuma tahapoole ritta. Mõned tüdrukud arutasid, kes oli eelmine kord kelle kõrval istunud. Sain kätte Peebo pandud punktid malepartii eest. Olin saanud 4 stiilipunkti. Selle selgituseks oli kirjutatud nii seda, et see on +1, kui ka seda, et see on -1 punkt. Kas 4 oli 5- või 10-palli süsteemis, seda ma ei teadnud. Nüüd oli minu pinginaaber Ariel. Hakkasime vastama võistlusküsimustele. Küsitud oli, milline ordu ehitas Kuressaare linnuse. Olin juba kirjutanud Arieli pealt maha vastuse, et selleks oli kuressaarlaste ordu. Aga see oli vale vastus. Parandajad võisid tähele panna, et pinginaabritel tekivad sageli ühised vead. Tõmbasin selle vastuse maha ja kirjutasin asemele Kuressaare ordu. Kolmanda variandina kirjutasin dominiiklaste ordu ja neljandana mõõgavendade ordu. Need olid kõik valed vastused. Mul oli uduselt meeles ka õige vastus, aga ma olin unine ja ei viitsinud seetõttu mälu pingutada. Kui parandaja tööd tagasi andis, siis mõtlesin, et Liivi ordu ei olnud ka õige vastus, see tekkis hiljem. Järgmise vooru küsimusena tutvustati lugu, kuidas Hitler kutsus enda juurde järjest 20 kõige paremat SS-last, et moodustada nendest eliitväeosa kuninga tapmiseks. Iga kutsutud SS-last vastu võttes lõi Hitler tema ees noa lauda. Hitler arvas, et tema plaan on salajane, aga minu meelest see ei olnud saladus, kui ta igal pool kiitles, et tal on üks väga hea väeosa. Olin endiselt unine ja ei viitsinud sellele loole kuidagi reageerida. Mõtlesin, et võibolla tapetekse mind ka ükskõiksuse eest ära. Kontrollimiseks tahtsin vaadata, kas näidend läheb veel edasi või on käes viimane lehekülg. Esimeses voorus olin mänginud Arturiga. Nüüd taheti maleturniiri teise vooru juurde minna. Mulle oli esimese vooru eest tabelisse kaotus kirjutatud, aga tuletati meelde, et ma ei ole veel alistunud. Öeldi, et Arturil ei õnnestunud selles partiis oma tugevust maksma panna. Kaalusin, kas mängida seda partiid edasi või mitte. Selle jaoks ei olnud voorude vahel aega. Aga kui pärast viimast vooru oleks selgunud, et sellest sõltub minu auhinna saamine, siis oleks võinud veel päris lõpus esimest partiid edasi mängida, et äkki saan punktide arvu suurendada.
Ärkasin hommikul üles. Mõtlesin, et ma ei lasknud ennast äratada, nüüd ma võin malevõistluse teisele voorule hiljaks jääda. Edasi mõtlesin, et ma ei pea sinna minema, see võistlus toimus ainult unenäos. Ja kui peaks selguma, et see ei olnud unenägu, ei pea ma ikkagi minema. Peale minu magasid selles toas ainult islamiusulised, mina olin ainuke kristlane. Kuulsin, kuidas teises ruumis rääkis üks noor naine isale, et üks mees oli öelnud, et aasta lõpuks on näha, et minu töö tulemus on väga kehv. Naine arvas, et ma peaksin tänasest alates korralikult tööle hakkama. Töö ei olevat nii raske, et ma seda üldse teha ei oskaks. Seejuures kasutas ta minu kohta ühte halvustavat sõna, aga ma ei kuulnud täpselt, millist. Mõtlesin, et jääks me juba nii vaeseks, et peaks järgmisse kohta kolima, siis saaksin jälle kahe võõra inimesega samas toas magada.
neljapäev, juuli 30, 2009
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar