Märkide kogu

Rääkisin ühele klassikaaslasele, et ma olen isegi ajaloos halbu hindeid saama hakanud. See tuli sellest, et mina ei pidanud teistkordselt koolis õppimist endale kohustuslikuks, aga õpetajad ei saanud sellest aru. Läksin ruumi, kus olid teised minu klassikaaslased. Naersin. Lauri K. hoiatas, et mul võib kõht lõhkeda. Õpetaja Volmer nimetas autori nime, kelle raamatu ta oli käskinud läbi lugeda, mida ta tahtis nüüd kontrollida. Ütlesin, et sellist autorit ei ole mul olnud meeles lugeda. Aga selgus, et mul on see raamat siiski loetud, teadsin autorit lihtsalt teise nime järgi. Oli vaja õppimist üles kirjutada. Tegin oma päeviku lahti. Mul oli see pikka aega täitmata. Kirjutasin õppimise juhuslikku märkmikusse juhuslikku kohta, kuigi teadsin, et ma ei leia seda kohta pärast üles.

Läksin bussi peale, et sõita koju. Kes tahtis bussist välja saada, pidi esinema sõnavõtuga. Pidasin sama sõnavõtu, mille olin juba mitmesse kirjandisse avaridadena kirja pannud. Väljuda tahtsin üks peatus hiljem. Aga siis otsustas juht, et ta ei teegi tagumist ust lahti, vaid keskmise. Bussipeatusest kodu poole kõndisin läbi traktori kabiini. Ootamatult märkasin, et seal on üks inimene, keda ma kohe polnud näinud. Ütlesin talle, et ega ma ei taha traktorit ära varastada. Mõned ronisid tuppa rõdu külgi mööda. Minu jaoks tundus see ohtlik. Aga mõtlesin, et kui panna jalg igal sammul järjest õigesse kohta, siis ei tohiks alla kukkuda.

Ema pakkus mulle repressioonidest alles jäänud toite. Need olid maitsvad. Repressioonide kohta oli ainult raamatuid avaldatud, energia oli läinud sellele ja seetõttu olid represseerijad kohtu alla andmata jäänud. Varsti pidi repressioonidest mööduma 50 aastat ja siis nad oleksid aegunud. Repressioonidega seotuks peeti ühte naiskeskerakondlast. Sain Maria käest raamatu, mille sisukorda kirjutasin, kes on millist peatükki lugenud. Kõige rohkem peatükke olin lugenud mina, aga ainult algusest ja alla poole raamatu. Kui Toomas ja Maria väljuma hakkasid, andsin raamatu tagasi ja ütlesin, et kahetsen selle sodimist. Mõtlesin, et tahaksin hakata koolis iga vahetunni ajal internetti vaatama. Aga koolis wifiga oli seda ohtlik teha, sest koolis käis kurje inimesi, kes oleks minu arvutisse kindlasti sisse murdnud. Läksin ühte ülikooli õppehoone ruumi. See oli saun. Püüdsin meenutada, kas ma olen kunagi naistega koos saunas käinud. Jõudsin järeldusele, et olen sageli, aga need on kõik olnud unenäod. Algul olin saunas üksi, siis tuli sinna ka teisi inimesi. Väike Toomas tuli hilinemisega. Tõnu ütles talle, et ta ei tohi hiljaks jääda, sest ta on juba vend, mitte enam õde. Toomas vastas, et ta on siiski õde. Kui vanaisa oli surnud, oli vanaema hakanud korrastama tema märkide kogu, öeldes, et peab seda enda kohuseks. Meil oli ka märkide kogu olnud, aga ema oli selle ära visanud. Vanaisa kogu oli siiski väärtuslikum, sest seal oli võistlustel auhinnaks saadud märke. Hiljuti olin saanud Agolt maleklubi märgi, aga ei teadnud enam, kus see on. Võibolla oli ema selle ka juba ära visanud.