Üks ajaleht vähem

Vaatasin vana vihikut, kus olid vaheldumisi minu ja Klausi joonistused. Viimasele leheküljele olin joonistanud maakaardi. Selle olin joonistanud pärast seda, kui olin lugenud ühest raamatust paadiga mööda kaldaäärt sõitmisest. Seetõttu olin tahtnud joonistada rannajoont, kus palju jõgesid merre suubuks. Jõed olid kaardil olemas, aga ei olnud riigipiire, mis olid enamusel minu kaartidel. Joonistasin ühe riigi praegu. Aga hakkasin seda kohe kahetsema. Vana kaarti ei oleks pidanud enam muutma. Kaardi vaatajad võisid ka jõgesid riigipiirideks pidada. Aga vast nad said siiski aru, et kaardil on jõed, sest nende otsad ei läinud kokku. Klausi joonistused olid vihikus minu omadest paremad. Selle vihiku põhjal oligi isa seda mulle esimest korda öelnud. Mina jälle kirjutasin Klausist paremini. Ma võisin ükskõik kui palju kirjutada. Hiljem olin joonistamist ka natuke juurde õppinud. Raun saatis mulle kirja, milles oli öeldud, et kirjade saatmist ei tule kunagi kahetseda. Henn pani puhveti juurde küünla, aga kohe teatas, et küünal läks nässu. See tuli sellest, et tikutoos oli põlema plahvatanud. Ütlesin, et suletud tikutoosist tuleb rohkem suitsu kui tuld, neid on kasutatud tossupommidena. Tegelikult hetkeks läheb leek ka suureks.

Spordikoolis oli alanud maleturniir. Korraldaja oli spordiselts "Kalev". Osalema olid palutud ülikooliga seotud inimesed. Ma ei olnud läinud. Kui mult oleks küsitud, miks, siis oleksin vastanud, et mul on ülikool lõpetatud. Selle peale oleks öeldud, et vilistlased saavad ka mängida. Aga mina ikkagi ei tahtnud sellist olukorda, et lähen kohale, ei tea veel kindlalt, kas saan mängida, ja keegi hirmutab, et ei saa. Mõned olid saanud nimelise kutse, aga mulle polnud seda tulnud. Lugesin ülikooli lehte, kus olid toodud turniiri esimese vooru tulemused. Ainult viimasel laual kaotaja tulemus oli jäetud täpsustamata, kuigi mängija nimi oli ära toodud. Ülikooli leht jõudis meie postkasti mitmepäevase hilinemisega, seega oli tegelikult vahepeal veel mitu vooru toimunud. Konspekteerisin vanu ajalehti. Magistritööd kirjutades olin artiklid tervikuna kaustikusse ümber kirjutanud, aga nüüd kirjutasin ainult kokkuvõtteid, mistõttu kulus palju vähem paberit. Magistritöö kaitsmine ei olnud veel toimunud. Magistritöö jaoks olin lugenud "Postimeest", "Päevalehte" ja "Vaba Maad", aga praeguse uurimistöö puhul "Vabast Maast" loobusin. Selle kaitsmisel oleksin ikkagi sama moodi öelnud, et valisin lugemiseks tsentristlikud ajalehed. Magistritöö jaoks olin lugenud kõiki bibliograafiasse kantud Itaalia fašismi teemalisi artikleid, nüüd lugesin ainult Tõnissoni sel teemal kirjutatuid. "Vaba Maa" olingi sellepärast ära jätnud, et Tõnisson seal ei kirjutanud. Peamiselt kirjutas ta "Postimehes" ja natuke "Päevalehes". Kahe uurimistöö jaoks olin võtnud erineva bibliograafia, aga üks oleks pidanud ikkagi olema teise põhjal koostatud ja seega oleks pidanud artiklid kattuma, aga mulle ei tulnud ükski artikkel tuttav ette. Tegelikult magistritöö bibliograafias oli olnud ainult üks Tõnissoni artikkel. See tuli sellest, et seal olid ainult need artiklid, kus fašism oli peateema, aga nüüd lugesin ka neid, kus sellest oli juttu kõrvalepõikena. Nüüd nägin, kui palju selliseid artikleid on. Kaitsmisel oleksin öelnud, et see uurimistöö on kirjutatud mõtteloo sarja raamatu koostamise ettevalmistamiseks. Nii magistritöö kui ka uus uurimistöö katsid pikka perioodi - magistritöö 20 aastat ja uus töö 15.