Roomasin nagu suusataja

Vaatasin oma pilte. Segamini olid nii joonistused kui ka maalid. Mõned pildid olid halvemini välja tulnud ja nende kohta oli öeldud, et need on minu stiilis, aga hilisemad pildid olid jälle paremini õnnestunud. Tahtsin mõned pildid näitusele panna, aga ei teadnud, kuidas neid üles riputada, nii et see pilti ei kahjustaks, sest paberid olid äärest ääreni täis. Leidsin lahenduse, et panna paberi nurkadesse fotonurgad ja need niidiga lakke riputada. Riputada tuli nii, et saaks vaadata paberi mõlemat poolt, sest pildid olid kahel küljel. Raamida neid pilte ei saanud, see oleks pildi serva ära varjanud. Plokk hakkas keskelt murduma. Mõtlesin, et ongi hea, sest selleks, et uut pilti maalides värv vanadele plekke ei teeks, tuleb lehed üksteise küljest lahti võtta.

Olin kirjastuses. Märkasin riiulil ajalehega kaasas käivat spordiajakirja. See oli väga ilusa kujundusega, seetõttu hakkasin ühte numbrit lugema, kuigi olin sama numbrit varem ka lugenud. See oli aastast 2001. Kahjuks see ajakiri enam ei ilmunud. Hiljem oli hakanud ilmuma halvema kujundusega spordiajakiri. Ajalehes oli muid rubriike ka, aga millegipärast peeti vajalikuks just spordirubriigile eraldi ajakiri teha. Kirjastuses käis igal õhtul auto, kust tuli välja mitu inimest, kes võtsid surnud kaasa. Täna võeti kaasa tänane surnu ja üks varem surnu, kes oli surnud selle ajakirjanumbri ilmumise ajal. Henn ja Martini poeg olid lapsed ja nad olid üksteisele sarnased. Nad ei rääkinud omavahel, vaid näitasid üksteisele jõuharjutusi. Ma ei teadnud, kas neil jätkub kogu eluks harjutusi, mida näidata. Mul oli kahju, et Hennust just jõumees oli tulnud. Tänaval ma ei kõndinud, vaid roomasin nagu suusataja. Tegelikult oli peaaegu kogu lumi sulanud, nii et roomamine ei olnud eriti õigustatud.