Kolmas telg

Täna olin jälle tundide kaupa üksi kodus. Ema sõitis Hiiumaale ja isa oli tööl. Mina töö tegemise asemel lugesin pikalt uut "Vikerkaart". Seal kirjutas B. Vaher, et keegi on öelnud, et on olemas Y-kirjandus, aga B. Vaheri meelest on lisaks olemas Z-kirjandus, sest tema arvates on Z tähestikus taga pool. Nii võiks ta öelda inglise kirjandusest rääkides, aga eesti tähestikus Z nii taga ei ole. Selle probleemiga puutusin kokku esimest korda matemaatika tunnis. Õpetaja tahtis, et vastusesse pandaks tundmatud tähestiku järjekorras ja tema arvas samuti, et z on viimane. Matemaatikas on asi muidugi kahtlane, sest seal on ka z-telg. Magistritöös ma tõin vist ka kolmanda telje sisse. Enne mind oli kirjutatud, et on olemas omavahel ristuvad poliitilise ja majandusliku vasak-parempoolsuse teljed. Mina arvasin, et kolmandas suunas võiks minna demokraatia-diktatuuri telg. Pikalt ma sellest ei kirjutanud, sest seda ei läinud töö teema seisukohalt vaja. Arvatavasti saaks ka iga üksikküsimuse kohta mingi telje joonistada, aga kõigis küsimustes ei olegi inimesel seisukohta. Parlamendiliikmed peaksid kujundama seisukoha iga seaduseelnõu ja parandusettepaneku suhtes, et osata hääletada. Aga seda nad ei tee, vaid hääletavad vastavalt fraktsiooni seisukohale. Seda võib pidada juba sammuks diktatuuri suunas. Diktatuuririigis võib parlament olla, aga kõik saadikud on samas fraktsioonis. Hiljuti ilmus artikkel, et meil on fraktsioonidest tähtsamad tegelikult erakondade juhatused. Kui loodi rohelist erakonda, siis öeldi, et sellest peaks tulema otsedemokraatlik erakond, aga tegelikult tuntakse seda siiski rohkem ühe juhi järgi. See juht väljendas küll hiljuti seisukohta, et erakondade moodustamine tuleks lihtsamaks muuta. Praegu peab igas erakonnas olema vähemalt 1000 liiget. Kui ERSP esimese opositsiooniparteina loodi, oli tal umbes 100 asutajaliiget. Teisel olemasoleval parteil EKP-l oli liikmeid umbes 100 000. See ei tähendanud, et EKP oleks 1000 korda populaarsem olnud.