Päikesevarjutus ei ole maailmalõpp

Vaatasime multifilmi. Mets läks põlema. Klaus meenutas, et see on juba teine kord. Mõne aja eest oli mets juba põlema läinud, see oli õnnestunud kustutada, aga nüüd süttis ta uuesti. Imestasin, kuidas tulel jätkub mitu korda samast kohast põlemiseks materjali. Aga nähtavasti oli põlemine iga kord vaid osaline. Tahtsin minna pühasse metsa, kuhu vaenlane järgi tulla ei saa. Aga püha metsa ei olnud näha, sest metsast oli maantee läbi veetud. Võibolla siiski maanteeäärsed puud olidki püha mets.

Küsisin Pillelt, milliseid minu teoseid ta kõige rohkem näha tahab. Pille vastas, et plastiliinist. Seega tuli need valmis panna. Neid tuli vaatamisel tõsta teelusikaga. Lähenes päikesevarjutus. Arvati, et see tähendab maailmalõppu. Televiisoris öeldi, et soomlased lähevad maailmalõpule vastu tänaval lauldes, aga eestlased surevad kodus. Minu teada pidi asi vastupidi olema, et eestlased on suuremad lauljad. Ja mina päikesevarjutust maailmalõpuks ei pidanud. Särgava tahtis lugeda, mida ma Eesti ja Soome võrdluseks olen kirjutanud. Selleks pidi ta pistma pea auku, aga ta ikkagi hästi ei näinud. Loeti ette malevõistluse esimese vooru paare. Vaatasin, kuidas laudade tagant välja saada. Aga üks naine tõstis käe üles, mis tähendas, et minuga pidi mängima tema ja ma pidin jääma sinna, kus ma olin. Naine mängis mustadega ja tema esimeseks käiguks oli g5. Asusin seda etturit ründama.