Tempel raamatus

Täna toodi koju vaarikaid. Küsiti, kas ma sel aastal vaarikaid olen saanud. Vastasin, et ei mäleta. See tähendab, et vist ei ole. Aga nüüd sain. Üks toormoos on ka külmutuskapis lõpetamata. Selle kohta öeldi, et see kaua ei seisa. Kui kaua täpsemalt seisab, seda ei ennustatud. Poes müüdavatele toitudele on säilivustähtajad peale kirjutatud. Nüüd nimetatakse seda "parim enne". Vist selleks, et inimesel tekiks lootus hiljemgi söömist jätkata. Veinid pidavat seistes hoopis paremaks minema. Seda ma ei hakka oma naha peal järele proovima. Mult on küsitud, kas ma siis ka ei taha veini, kui ma tean, et tegemist on väga hea veiniga. Aga miks ma peaks üldse teiste arvamust usaldama? Ma tean, kui erinevaid hinnanguid on inimesed andnud minu loomingule ja kuidas see minu enda hinnangutega ei kattu. Üks klassivend soovitas mul suitsetamist proovida, põhjendusega, et äkki mulle hakkab meeldima. Aga mina just sel põhjusel ei proovinud. Pealegi oli konkreetsel juhul tegemist soovitusega teise klassivenna ranitsast suitsu varastada. Üks õpetaja ütles, et kui inimesel seisab kodus riiulis kooli templiga raamat, siis see inimene on varas. Aga kooli tempel võis sees olla ka mahakantud raamatul. Ma olen kooli raamatukogust mahakantud raamatuid saanud. Üks vanema klassi õpilane olevat võtnud sealt endale Lenini kogutud teosed, mida oli hirmus palju köiteid. Kui Lenini teosed veel au sees olid, tegi see õpilane kooliraadios parteikongressi kohta saateid. Hiljem suundus ta Ameerikasse.