Mälestusi Reomäelt

Kui mult kunagi küsiti, milline suvituskoht mulle on kõige rohkem meeldinud, siis vastasin, et Reomäe. Seal olin aastal 1984, kui olin 7-aastane. Täpsemalt olime seal augustikuus, enne minu esimesse klassi minekut. Reomäe oli talu metsa all Võhandu jõe lähedal. Hilisemates juttudes on seda kohta küla nime järgi ka Vinsoks nimetatud, aga tegelikult ta oli küladest eemal. Tol ajal räägiti, et täpselt kahe küla vahel. Mets oli seal männimets, mis algas otse värava tagant üle autotee ja piiras ringina talu juurde kuuluvat heinamaad. Talus kedagi ei elanud. Räägiti, et kunagi oli seal asunud kool. Kahe toa vahel oli uksesilm, mille kohta on öeldud, et selle kaudu õpetaja piilus, kas õpilased magavad. Maja sisustusest on kõige paremini meelde jäänud söega kuumutatav triikraud. Samuti oli seal soemüüriga ahi, mille kohta räägiti, et sellise ahju peal vene muinasjuttudes Loll-Ivan magabki. Väljaspool oli majal kaks treppi, mis meie sinna jõudes olid terved, aga millest üks lagunes meie seal olles ära. Olid ka kõrvalhooned, kus muu hulgas käisime saunas. Aias oli mesitaru, aga seal ei olnud mesilasi, sest need olid surnud haigusesse. Varem olin kujutanud mesitaru raamatuillustratsiooni põhjal ette kärgedest seinaga ja ise selliseid joonistanud, mida ema pidas puuriidaks. Reomäel sain teada, et väljast on sein puulaudadest ja kärjed asuvad hoopis seespool. Taimedest kasvasid aias sõstrapõõsad. Oli nii punaseid, musti kui ka valgeid sõstraid. Valget sõstart nägin seal esimest korda.

Kuna talu asus küladest eemal, ei olnud lähedal poodi. Enne teele asumist valmistas ema ette toiduvarusid, sealhulgas soolas purkidesse võid. Seal elades käisime iga päev ümber metsa toomas piima talust, mille peremees oli Pruks. Pruksi kohta räägiti, et ta oli olnud metsavend, seejärel oli tulnud metsast välja ja nõudnud kolhoosilt talu tagasi. Tal oli rohkem loomi kui teistes tolleaegsetes taludes - hobused, lehmad ja mitu koera. Nende pere elas majas, mis seest oli puust, aga ümber oli ehitatud kivisein. Pruksi kohta räägiti veel, et suure tormi aastal oli tuul ta lendu tõstnud ja visanud talle katuse pähe, aga tema naine oli lendutõusmisest pääsenud, sest oli haaranud noorest puust kinni.

Piima toomas käies hirmutas õde kährikkoertega, sest olime Eesti atlasest näinud, et sealkandis neid elab. Teadsime, et need on kõik marutõbised. Ema ütles vist, et kährikkoera pole olemas, koer on see, kes kähriku urust välja ajab. Kui käisime piima toomas koos isaga, pani isa lapsed jalgratta raamile istuma. Ise ma suure jalgrattaga sõita ei osanud, kuigi väiksega olin võibolla selleks ajaks Paides sõitnud. Võibolla mul oli Reomäele võetud kaasa tõukeratas, sest on mälestus, nagu ma oleks sellega seal mäest alla sõitnud ja hirmsasti pidurit vajutanud. Ühe korra läksin koos isaga piima tuues teist teed. Järgmine kord tahtsin seda teed emale näidata, aga eksisime ära ja ema ütles, et mul ei ole hea orienteerumisvõime. Emaga teises suunas jalutades rääkis ta, et mõtles välja, et vene sõdurid sõidavad metsavahelistel teedel autodega, käsevad jalakäijatel teelt kaduda ja kui seda ei tehta, siis tulistavad. Hakkasin kartma, et see võib päriselt juhtuda.

Teine maja läheduses oli metsavahi maja, aga metsavahist ma midagi ei mäleta. Neid teid mäletan, mis tema maja juurde läksid. Esimene kord sattusin selle maja lähedale vist natuke pärast seda, kui proovisin ära eksida, läksin otse edasi, aga ei eksinud. Edasi läksin vist koos õega selle maja lähedale.

Reomäel mängisime kahte peamist mängu. Ühe mängu mõtlesin välja mina. Olin lugenud linnas Eno Raua raamatut "Karu maja". Metsa jõudes hakkasin vist juba esimesel päeval mängima, et mina olen see karu. Tahtsin samuti maja ehitada. Algul tahtsin torgata puuoksi maa sisse püsti, nii et neist moodustuks kõrge sein. Aga oksad ei jäänud püsti seisma. Siis panin lihtsalt oksad maha maja piirjoontena lamama ja sellega oligi maja valmis. Minu eeskujul ehitasid samasugused majad ka vennad ja õde. Õde ehitas teistest täisulikuma, pannes oma maja piirjooned ümber metsa all vedeleva kivirõnga, nii et tema majal oli katus ka peal. Sinna, kus olid meie mängumajad, tegime ka peenraid. Minu peenrale istutas õde metsmaasikataime, millel oli mari ka küljes. Käisin iga päev vaatamas, kuidas mari küpseb. Pool oli juba punane. Mõtlesin, et järgmisel päeval söön ära. Aga kui järgmisel päeval vaatama läksin, oli ta kuivanud ja ei kõlvanudki süia. Karudega seoses võiks veel mainida, et mul oli linnast kaasa võetud minu kaisukaru Mõmmi, kellele ma olin linnas rääkinud, et metsi on väheks jäänud, kõik raiutakse maha. Sõidu ajal vaidles Mõmmi mulle vastu, et tema näeb küll aknast palju metsa.

Teine raamatu järgi alguse saanud mäng oli raamatu "Robinson Crusoe" järgi, mida luges õde. Mängus olime üksikul saarel ja õde pakkus igasuguseid asju söögi pähe. Leivaks oli männikoor, mida ma ka päriselt maitsesin. Mängudest võiks veel mainida, et mul olid seal kaasas kabenupud, millega analüüsisin üksi seise ja vist mängisin isaga. Üks mäng oli veel aknast välja ronimine, mida me polnud vist üheski teises majas varem teinud. Ja midagi mängisime seoses heinakuhja otsa ronimisega. Maja juures heinamaal oli üks heinakuhi ja kaugemal heinamaal jõe ääres, kus maju ei olnud, oli heinakuhje rohkem. Isa tegi meist fotosid nende heinakuhjade otsas istudes. Ühest sellisest fotost lõigati hiljem näopilt minu esimese õpilaspileti jaoks, sest seda fotot oli ilmutatud kaks tükki. Ühes matemaatikatunnis rääkisin Andresele, mis foto see on ja kuidas seal on heinakõrred näha. Õpetaja Nõmm pani seepeale õpilaspileti oma lauale ja ei lubanud enne tunni lõppu tagasi küsida.

Fotosid tehti teisigi. Ühel maja trepil tehtud fotol on teised päevariietes ja mina ainukesena pidžaamaga, sest magasin juba tol ajal teistest kauem. Kui ma oleksin riidesse panema hakanud, ei oleks ma fotole jõudnud. Klaus tegi tol ajal igal pildistamisel mingit vigurit, näiteks näitas sõrmi või maasikaid, millest mina vist eeskuju võtsin. Reomäel tehtud foto on toodud ka raamatus "Läbi äreva vere", aga seal on pildiallkirjas laste nimed omavahel segi aetud. Kõige vähem on mulle meeldinud jõe ääres tehtud foto. Käisime ujumas nii jões kui ka väiksel järvel. Järvel sõitsime kummipaadiga ja lastel lasti paadist kinni hoides ujuda. Ema on hiljem rääkinud, et kartis alati, et paat läheb ümber. Paat oli laenatud Ustavilt ja oli meie käes veel mitu aastat. Ujuda mulle ei meeldinud, sest ma ei osanud. Et ma pidin ujuma ilma riieteta, selle võis välja kannatada, aga üldse ei meeldinud mulle, et ühel korral mind pärast ujumist ka ilma riieteta pildistati, sest ema oli öelnud, et inimene ei või olla riieteta mujal kui saunas, arsti juures ja kunstniku juures. Samuti ei meeldinud mulle kunagi seda fotot hiljem Paides vanaema pool näha. Jões käisime kahes kohas, üks oli juba nimetatud jõeäärse heinamaa juures ja teine Pruksi juurde viiva autosilla juures. Seal mulle ei meeldinud, kui auto mööda sõitis. Järvega seoses on parem mälestus, et selle ääres õppisin kätt päikesevarjuks silmade ette tõstma.

Metsa all kasvas palju mustikaid. Ema ja isa rääkisid, et neid on vähe ja et aasta varem Kanepi kandis oli rohkem. Minu meelest oli vastupidi. Ühel korral käsin mustikaid korjamas õega kahekesi. Õde rääkis oma korjamissüsteemidest, et vahepeal vaheldumisi üks mari topsi ja teine suhu, vahepeal mingi suurem arv topsi ja üks suhu. Kui vanaema ja vanaisaga koos külas käinud tädi soovitas õel mustikaid süia, sest need on kosutavad, ütles õde, et sööb siis kolm mustikat, sest kolm on kohtuseadus. Korjasime ka pohli, mida oli vähem.

Palju käisime seal seenel. See kolme mustika söömine juhtus ühel seenelkäigul. Seentest kasvas seal palju riisikat, mida tol ajal nimetasime männiriisikaks ja mis tegi sousti mõruks. Kunagi hiljem vaatasime raamatust, et seal nimetati männiriisikaks ühte teist. Oli veel sapipuravikke, kukeseeni ja kitsemampleid. Üks meie külalistest Heino Kiik rääkis seal, et tema ei taha inimestele öelda, et kitsemampel on söögiseen, muidu korjatakse tema eest ära. Vapramäe metsas oli keegi talt küsinud, miks ta kärbseseent korjab ja ta oli valetanud, et tahab kärbseid mürgitada.

Heino Kiik tuli külla oma autoga. Tõnu ja Klaus ronisid tühja autosse ja panid kojamehed tööle. Selle peale nad ehmatasid hirmsasti ja arvasid, et nüüd hakkab auto sõitma. Kui auto päriselt aeda sõitis, siis lapsed muretsesid sellepärast, et ta sõitis üle sipelgaraja ja mõni sipelgas sai surma. Otse värava ees oli sipelgarada, mida mööda sipelgad käisid vahtra otsa ja tulid ennast mahla täis imenutena alla tagasi. H. Kiigega käisime ka Pruksi pool, kus oli tol päeval rohkem rahvast. Seal öeldi Kiige kohta, et see mees on tont. Isa käest küsiti, kas Kiik on aus mees või valetab. Isa vastas, et ei valeta, aga uskuda ei saa. Kui juttu edasi aeti, kordas isa seda lauset veelkord, öeldes, et ta ju ütles.

Onu Jürgen tuli külla üksi. Ta tuli bussi pealt meie majani ise ja leidis tee äärest mingi looma pealuu, mille kaasa võttis. Algul olid pealuul hambad suus, aga laste käes lagunesid laiali. Jürgenile näidati, et meil on vasakukäeliste käärid, mis olid spetsiaalselt õe jaoks Soomest tellitud. Jürgen oli ka vasakukäeline, aga ütles, et on harjunud kääre hoidma siiski paremas käes. Selle peale öeldi, et need käärid sobivad mõlemale käele. Tol ajal Eesti poodides müügil olnud käärid kõlbasid ainult paremas käes hoidmiseks.

Külas käisid veel ühed seal maakonnas elavad sugulased. Üks neist oli väike poiss, kelle kohta tema ema ütles, et see poiss ütleb iga asja kohta: "See on minu oma." Ootasin, et ta hakkaks seda lauset iga minut ütlema, aga minu pettumuseks kasutas ta seda lauset sealoleku ajal ainult üks kord. Hiljem sõitsime nendele sugulastele nende majja ka külla.

Umbes Reomäe ajal hakkas mulle rohkem maitsema mannapuder, sest seostasin seda lasteraamatust loetud rebase öeldud lausega, et kui tal oleks poeg, siis ta keedaks talle putru. Samuti hakkas mulle hästi maitsema vormileib, mida küll Tartus tol ajal ei müüdud, küll aga teistes maakondades. Vormileiba seostasin Piibli lausega, et kui Jeesus on Jumala poeg, siis muutku kivid leivaks. Selle lause sain teada Jeesuse elu teemalisest koomiksiraamatust, mida koos emaga Reomäel lugesime ja mida ema kommenteeris. Näitasime seda raamatut ka ühele külla tulnud naisele. Ta ütles, et tema Piiblist midagi ei tea, sest on koolis õpetaja. Aga lisas, et tema koolis on üks Piibli-teemaline maal seinal ja kui ma sinna kooli lähen, siis näen seda.

Lisaks värava juures olevale sipelgapesale oli Reomäel veel väga palju muid sipelgapesi, kuigi need olid väiksed. Käisime neid pesi uurimas. Torkasime nendesse heinakõrsi ja lakkusime nendelt sipelgahapet. Ema soovitas heinakõrre asemel kasutada puupulka, sest heinakõrre suhupanekust võivat saada himrsa haiguse. Pesades olid erinevat värvi sipelgad. Sain teada, et punased hammustavad valusamalt kui mustad. Kui algas sipelgate pulmalend, oli õhk tiivulistest sipelgatest paks. Neid langes ka trepi peale ja aeg-ajalt pühkisime treppi luuaga, et ei peaks sipelgatele peale astuma. Pulmalend kestis kolm päeva, kolmandal päeval oli sipelgaid juba vähem liikvel.

Üks putukas, kellega me seal kokku puutusime, oli vapsik. Ma olin kindel, et seal elab täpselt üks vapsik, kelle koduks on kuldnokapuur. Ühel päeval istus vapsik ühele vennale kaela peale. Ema rääkis sellest hiljuti ja ütles, et see laps oli Tõnu, kellelt ta selle tema enda mütsiga kaela pealt ära pühkis. Mina mäletan, nagu see oleks olnud tol ajal kõige noorem vend Henn, kes kandis teistsugust punast mütsi, aga võidi pühkida teise venna mütsiga. Tegelikult tõenäoliselt kimbutas vapsik mitut inimest järjest.

Kuna maja oli metsa all, oli seal palju sääski. Minu nahk oli sääsehammustustest punane. Päeva alustasin ja lõpetasin kratsimisega.

Üks loom, keda palju näha oli, oli nälkjas. Kirjutasin juba ühtedes teistes mälestustes, et Klaus ütles söögi laua ääres, et hull kuningas sõi nälkjat, mille eest isa talle vitsa andis. Mina sain vitsa selle eest, et ei söönud suppi, aga see mulle tõesti üldse ei maitsenud. Söömise kohta on isa meenutanud, et ühel päeval toodi kuskilt pekki, mida lapsed olevat väga hea isuga söönud.

Taimedest tutvusin Reomäel sellisega, mida õde nimetas põdrasamblikuks, aga millel raamatus on vist siiski teine nimi. Igatahes polnud tegu selle taimega, millest põdrasamblateed tehakse ja mis on jämedama ehitusega. Juba esimesel päeval tutvusime seal sookailudega. Kui esimese päeva õhtul nii minul kui ka õel pea valutama hakkas, ütles ema, et see on sookailu mürgitusest.

Eluta loodusest on meelde jäänud taevas lendavad pilved. Ühel hommikul vaatasime õega selget taevast. Taevasse ilmusid väiksed täpid, mis laskusid madalamale, muutusid laskudes suuremateks pilvedeks ja jagunesid mitmeks täpiks. Need täpid tõusid jälle kõrgele ja laskusid uuesti alla juba suurema arvu suuremate pilvedena. Niiviisi kordus see mitu korda, kuni lõpuks oli taevas täitsa pilves.

Reomäelt oli mul väga kahju ära minna. Eelviimase sealoleku päeva õhtul tegin ettevalmistusi, et minust mingi jälg maha jääks. Selleks panin metsa all kahe puuplaadi vahele liiva. Tavaliselt suvitamast linna jõudes tundus linn palju ilusam kui lahkudes. Ma ei mäleta kindlalt, kas see oli nii ka Reomäelt Tartusse sõites. Enne kooli algust käisime vist veel Paides. Seal mult küsiti, kas ma kooli tahan minna. Vastasin, et ei taha, sest õde oli öelnud, et koolis käia on õudselt vastik. Päris enne kooli algust, kui nägin värskeid kooliasju, hakkas see mulle siiski natuke rohkem meeldima.

Kui ma Reomäelt ei tahtnud hea meelega linna tagasi sõita, siis aastal 1986 Meelval oli teisiti. Seal nägin, et õde kirjutab mingisse kaustikusse, aga minul kaustikut kaasas ei olnud, mistõttu ma hakkasin viimastel päevadel igatsema, et saaks juba linna tagasi, siis saaks kamba vihikutesse kirjutada.