Päästmine. Geograafia küsimused.

Ujusin veekogus kõrkjate vahel. Kui jõudsin otsa välja, tuli usumees, kes tahtis mind päästa. Ütlesin talle, et saan ujumisega ise ka hakkama. Tema nõudis, et ma siis teisi päästaks. Algul ma ei tahtnud, aga siis hakkasingi vees vedelevaid olendeid kaldale viskama, et nad saaks edasi elada. Vanaema põgenes enda ees mulla sisse käiku kaevates. Jälitajad said talle lihtsalt tema enda kaevatud käiku mööda järele minna.

Näitasin öösel Tõnule, et minu blogi taustaks on juba mitu päeva mingi võrk, kuigi ma pole seda ise pannud. Tõnu seletas, et tegemist on viirusega, mille saatjad jälgivad, kuidas ohvrid reageerivad. Ta soovitas mul parool kaks korda järjest ära vahetada. Meil võisid kodus ka pealtkuulamisaparaadid olla. Ja imelik oli veel see, et leidsin asparaaguse oma toa asemel väiksest köögist, kuhu see oli väiksemasse potti ümber istutatud ja kõik varred olid pooleldi murtud. Minu toa potis kasvas asparaagus siiski samuti edasi, aga ka seal olid osad varred murtud. Võibolla piisas sellest, et teised varred ei olnud. Palmi lehtedel olid otsad kuivanud, aga lootsin, et kastmine peatab kuivamise.

Teise maailmasõja Vene kindralile esitati küsimusi selle kohta, kuidas ta Moskva alt lääne poole taganes. Ta vastas küsimustele vastumeelselt. Selle rindejoone kohta, kus ta praegu oli, ütles ta, et seal taganemist enam ei tule. Tal oli vist õigus, nagu ma umbes mäletasin. Isa ütles, et eriti kurb oli, et sakslased vallutasid Gruusia. Vaidlesin vastu, et nad vallutasid vist ainult Abhaasia. Kaardilt kontrollides selgus, et mul oli õigus. Veelgi enam, idapool ulatus Kaukaasia rinne isegi üle Põhja-Kaukaasia. Õpetaja Urbas oli mult küsinud ühe jõe nime, mida polnud kaardile kirjutatud. Olin vastanud õigesti, et see jõgi on Odra. Seda oskasin öelda selle järgi, et jõe äärde oli märgitud linn Oder. Nüüd läks õpetaja augu põhja, et sealt mõnele õpilasele kaardi kohta küsimusi esitada. Ta ütles, et vastama pean mina, sest ta on paarkümmend korda kuulnud, kuidas ma midagi omaette pomisen. Ta küsis, milline oli maffia teekond Pariisist lõuna poole. Vastasin augu ülemiselt servalt, et maffia mõiste tekkis Sitsiilias, seega tuli ta arvatavasti hoopis Pariisi lõunapoolt. See oli õige vastus. Lisasin veel, et sellest peaks olema kirjutatud raamatus "Pariisi suur kõrv". Kaalusin veel, kas öelda, et Sitsiiliast põhja pool Napolis nimetatakse maffiat juba kamorraks. Mõtlesin, et võibolla tekkis maffia Pariisis siiski iseseisvalt, sest röövleid oli seal juba varem, samuti Saksamaal. Õpetaja järgmine küsimus oli, milline oli Eesti lipu teekond Ameerikasse. Näitasin, kustkaudu eestlased minu arvates Ameerikasse läksid. Vedasin kaardikepiga umbes üle New Yorgi. Näitasin, et Ameerika kõige suurema eestlaste arvuga linn on Toronto Kanadas. Lisasin, et viimasel ajal on palju eestlasi New Yorki läinud. Õpetaja ütles, et Kiiev hakkab teiseks eesti linnaks muutuma. Vastasin, et Kiiev muidugi, sest see oli lähedal. Õpetaja küsis, mis linn on varem olnud Bologna. Ma ei osanud kohe vastata. Olin arvanud, et Bologna on Põhja-Itaalias, aga kaardil oli ta hoopis Itaalia lõunaosas. Õpetaja ütles, et seal oli varem täielik kõrb. Mulle tuli nüüd midagi meelde ja ütlesin, et sealt saadi kriiti. Õpetaja ütles, et ma ei räägiks ajaloo daatumitest. Vastasin, et sellest ma ei rääkinudki. Nüüd tuli mulle meelde, et olen vist Oudekki blogist lugenud, et ta on just Bolognas. Seetõttu lisasin varemöeldule, et Bologna peaks olema ülikoolilinn. See oli jälle õige vastus. Kaalusin, kas öelda, et see linn on vasakpoolsete keskus, aga jätsin ütlemata. Õpetaja ütles mulle täienduseks, et Bolognas käis kunagi Ernst Enno. Seda ma ei teadnud. Aga nüüd sain selgeks, et Oudekki läks sinna Enno eeskujul. Kuigi ma kaarti tundsin hästi, tekkis mul hirm, et võin kukkuda auku õpetajale otsa. Selle vältimiseks püüdsin toetada käega augu teise serava vastu, aga hirmu see ära ei võtnud. Õpetaja vedas kaardikepiga ringi ümber Põhja-Itaalia ja küsis, kuidas seda piirkonda nimetatakse. Mõtlesin korraks, et Lombardia oli kitsam piirkond, ja siis vastasin, et see on Padaania. Õpetaja küsis, mille järgi see nime on saanud. Mina ütlesin, et selle järgi, et see asub Po kallastel, Po on ladina keeles Padus. Õpetaja teatas, et õige vastus on hoopis, et Padaania tähendab laevatatavat ala. Seda ta võis ka tähendada, kui "padare" tähendas laevatamist. Õpetaja ütles, et sõnal võib tähendusi rohkem olla, aga meie võtame selle, mis õpikus on. Sügisel olid kõik klassi liikmed saanud raamatukogust geograafia õpiku, väljaarvatud mina. Kõndisin klassist minema, sest tund oli läbi. Kuigi ma polnud auku kukkunud, tuli neid hirmuelamusi ka tulevikus läbi teha, kui õpetaja uut osa küsima hakkab. Mõtlesin, et ma tunnen klassi liikmetest kaarti kõige paremini sellepärast, et mul on palju unenägusid kaartide kohta ja ma õpin und nähes. Söökla ukse ees seisis valvel kaks karmide nägudega inimest, kellest üks oli direktor. Mõtlesin, et ei hakka talle kaugelt otsa vaatama, aga lähedale jõudes ütlen tere. Enne kui ma kohale jõudsin, hakkasid need inimesed naerma ja läksid edasi. See, keda olin direktoriks pidanud, siiski ei olnud direktor, vaid oli ainult teda mänginud. Nad naersidki selle üle, et said aru, et neil oli õnnestunud mind ära petta.