Ühine sall

Isa küsis mult, mitmendal korrusel minu tänase unenäo tegevus toimus. Vastasin, et ma tavaliselt unenägudes korrust ei taju. Isa küsis, kuidas nii. Võibolla ma olin läbi une karjunud, et keegi hüppab aknast alla. Vahel ma siiski tajusin, et olen unenäos kolmandal või esimesel korrusel. Tänane unenägu oli toimunud rohkem teisel. Kõndisin läbi linna. Puud hakkasid lehte minema. Mul oli seetõttu õnnelik nägu peas. Mõtlesin, et lehekuu on minu kuu. Vastu tuli kaks poissi, kellel oli kahepeale üks sall. Nad hoidsid käest kinni. Minu ajal inimestele veel ei olnud eriti meeldinud üksteist puudutada, eriti poistele, aga noorem põlvkond oli teistsugune. Kodus nägin ajalehe esiküljel fotot spordivõistluselt, kus kaks sportlast hoidsid selja taga ühist lippu. Sellest nähtavasti väljas vastu tulnud poisid olidki saanud idee kahepeale üks sall panna. Selleks, et minu magistritöö saaks raamatuna välja anda, pidin ülikoolis loenguid pidama. Kuigi raamatut taheti välja anda inglise keeles, oleksin ma loenguid pidanud eesti keeles. Võibolla oleksin pidanud loengute pidamiseks doktorantuuri astuma. Sisse võis astuda ja vaadata, kui kaugele ma välja jõuan. Aga doktorantuuri astuda raamatu väljaandmise pärast oleks olnud imelik, kui väljaandmise pakkumise tegijad olid võibolla hoopis petised. Läksin kooli saali. Seal olid lauad kaetud, aga inimesed polnud veel lauda istunud. Üks saksa kirjanik käis ringi ja vähendas portse nendes laudades, kuhu pidid istuma natsid, ja suurendas nendes laudades, kuhu pidid istuma sotsialistid. Seda julges ta teha sellest hoolimata, et natsid olid võimul. Käisin sellel mehel kannul ja vaatasin, mida ta teeb, aga ei rääkinud temaga sõnagi. Kui ta oli lõpetanud, siis eemaldusin temast.