Mannapudrust müüja

Üks vend näitas, et tal on käe pealt nahk kooruma hakanud ja käsi kipitab. Ta oigas valu pärast. Käsi oli nähtavasti kuskil happeseks saanud. Soovitasime talle selle vastu neutraliseerivat rohtu. Minu arvates oleks pidanud seda käe peale määrima, aga ema soovitusel neelas ta selle hoopis alla. Küsisin vennalt, ega ta keemia õpikut kätte ei võtnud. Keemiaõpik võis keemiatunnis happega kokku saanud olla. Läksin koos ühe vennaga trepist alla. Vastu tuli mees, kellel oli käes torukujuline ese. See võis olla automaat, millega ta oli võibolla saadetud meid maha laskma. Esitasin talle küsimusi, et hüpnotiseerida teda relva mitte käiku laskma. Läksime vennaga keldrisse. Kuulsime uudistest, et Armeenia ja Aserbaidžaani presidendid olid lennanud ühes lennukis ja koos alla kukkunud. See sarnanes sellega, kui ükskord olid Ruanda ja Burundi presidendid koos alla kukkunud. Tol korral oli järgnenud sõda. Nüüd kartsin, et lennuõnnetus on ettevalmistus sellele, et Venemaa tungib Armeeniale ja Aserbaidžaanile korraga kallale. Aga vend ennustas hoopis, et nüüd algab Armeenia-Aserbaidžaani sõda. Võibolla olin kuulnud valesti ja alla oli kukkunud siiski vaid Armeenia president, kuigi Aserbaidžaani kohal lennates. Tahtsime akna kaudu põgeneda, aga aken oli üsna kõrgel. Lõime klaasi katki ja vend hüppas aknast alla, ja paistis, et ei saanud viga. Üks mees hüppas talle järele, aga tema paistis viga saavat, sest kaalus nii palju. Keldris oli palju pätte ja lähenes politsei. Peitsin politsei eest taha nurka. Lootsin, et pätte kinni võttes ei panda mind tähele. Lõin katki teises seinas asuva akna ja põgenesin selle kaudu. Kõndisin kooli suunas. Tänavatel oli ka politseiautosid, millest püüdsin mööda hiilida. Aga kui mul tuli ühtede meestega probleeme, siis läksin ise politseile näitama, et seal on päti moodi mehed. Kooli jõudes mõtlesin kõigepealt duši alla minna, sest nahk oli higine. Nooremana koolis käies ei olnud ma kooli jõudmisel pesema pidanud, aga nüüd olin rohkem higistama hakanud.

Lugesin "Sirpi". Seal kirjutati minu kohta lühikeses nupus, et loomingulist tegevust alustades arvasin, et minust saab isa järglane, aga isa suhtub minusse kriitiliselt. Minu arvates oli see imelik probleemipüstitus, sest iga laps on mingil määral oma vanemate järglane. Nupus oli mainitud, et olen saatnud ajalehele artikli ja see ilmub minu sünnipäeval. See oli vist märguanne, et ma enne artikli ilmumist uusi kaastöid ei pakuks. Või tegelikult, kui see nii oleks olnud, siis nad oleks saatnud mulle kirja. Lehes oli veel öeldud, et minu sünnipäevanumbris kirjutab minust üks kuulus muusikakriitik ja selle järgi võin ma arvata, et artikkel ilmub esiküljel. Toodud oli foto ülikooli peahoones toimunud peost. Fotol oli mitmeid inimesi, sealhulgas mina, aga fotoallkirjas ei olnud minu nime nimetatud. Pille tegi lahti oma vana arvuti ja küsis, kes on seal kasutanud ühte programmi. Küsisin vastu, mis programm see on. Pille selgitas, et selle programmiga saab internetist filme vaadata ja muusikat kuulata. Ütlesin, et olen selle arvutiga internetis käinud küll, aga ei mäleta, kas olen seda programmi kasutanud. Tegelikult filme olin vaadanud. Seina peal jooksid kirjad, milline Pärnu raadio kuulaja millist tervitab. Jooksid ka joonistused. Tükk aega kordusid ühed ja samad joonistused, aga siis hakkasid uued tulema. Asusin teele silmaarsti juurde. Mõtlesin, et sinna minekut põhejendan kohale jõudes sellega, et ma pole viis aastat käinud. Kõigepealt sattusin prillipoodi. Seal sai ka nägemist kontrollida, aga ei kontrollitud muude silmahaiguste suhtes. Parajasti kontrolliti ühe klassivenna nägemist. Mõtlesin, et loen seinal olevad tähed enne ära, kui mul silmad uduseks lähevad. Aga klassivennale öeldi, et vaadaku ta, et ta ei püiaks tähti meelde jätta. Seetõttu katkestasin ka mina lugemise. Pealegi tahvleid vahetati. Kui klassivend lahkus, siis otsustasin, et kontrollin nägemist siiski siin, mitte silmaarstil. Müüja küsis mult murelikult, ega klassivend riideid siia ei unustanud. Paistis, et ta kardab, et klassivend võib tagasi tulla. Tundus, et tegemist on maffiapoega. Seetõttu valetasin müüja hirmutamiseks, et unustas küll. Enne minu nägemise kontrollimist kontrolliti kuulmist. Selleks lasti samalt kauguselt lindilt linnulaulu, mina pidin ütlema, mis lind laulab. Esimesed kaks lindu tundsin ära, kolmanda lõigu kohta ütlesin, et laulab mitu erinevat lindu. Üks müüjatest ütles, et nüüd kontrollime imelapse nägemist. Imelapseks nimetas ta mind sellepärast, et ma nii palju erinevaid linde laulu järgi tundsin. Nägemiskontrolli ajal tekkis kaalutaolek. Müüja ütles, et Tartus kipub raskustung ära kaduma. Olin lugenud raamatut "Totu Kuul" ja teadsin sealt , et ühes suunas liikumiseks peab kaalutaolekus tegema vastupidises suunas liigutuse. Et mitte lae alla kerkida, tegin kogu aeg pealiigutusi. Või vastupidisel korral jalaliigutusi. Algul kontrollisin olukorda hästi, siis kippusin ikkagi liiga kõrgele lendama. Seinal vahetusid erinevad sõnad ja mulle öeldi, et ma püiaks need võimalikult kiiresti ette lugeda. Ma nägin lugeda, aga ühe koha peal läksid sõnad suus sassi. Siis pidin minema koos naismüüjaga kõrvalruumi, mis oli rahvast täis saal. Ma pidin müüjat püüdma. Sellega taheti samuti nägemist kontrollida. Kui müüja oleks teiste liikumatute inimeste vahele liikumatult paigale jäänud, ei oleks ma teda ära tundnud. Aga ma tundsin ta ära just selle järgi, et ta kogu aeg põgenes. Iga kord, kui ma ta kätte sain, sõin tast osa lusikaga ära, sest ta koosnes mannapudrust. Paistis, et mind ei taheta enam poest välja lasta. Saali põrandale pandi erinevaid toiduaineid, et teha katse, mida ma poes elades endale ise söögiks valin. Mulle hakkasid maitsema lihapallid, mis olid metallkestade sees. Küsisin, kas uuringu eest maksma ka peab. Vastati, et peab küll, mõni on maksnud isegi oma peaga. Ma ei olnud kindel, kas ikka vastati seda.