Teekaared

Tõnisson lasi ehitada maantee Tartust Pärnusse. Selleks kulutas ta oma viimased 2000 rubla. Kui tee valmis sai, hakkas ta tagasi teenima. Tee oli kaare kujuline. See koosnes kahest kaarest. Tee viis väga suure sipelgapesa juurde. Aga kuna sealtkaudu ei pääsenud Pärnusse, jäi see vaid üheks haruks, teine haru viis õiges suunas. Mesilased läksid mööda maad teel seisja talla alla. Talle öeldi, et ega need mesilased talle midagi ei tee, sest aeg-ajalt käib tal tald vastu maad, nii et kõik mesilased saavad surma. Vanem tee Tartust Pärnusse oli pikem ja läks Läti piiri äärest. Praegusel kaardil katkes see tee vahepeal ära ja vahepeal olid sellest järel lühikesed jupid, nii et ühest linnast teise ei olnudki seda mööda võimalik liikuda. Ütlesin, et laev siseneb Pärnu-Peipsi veeteele. Mulle vaieldi kohe vastu, et sinna ei mahu laev ära. Algas joonistamistund. Õpetaja jagas pooleliolevad joonistused õpilastele kätte. Mulle antud pildi kohta ütlesin, et see küll minu oma ei ole, sest ma ei mäletanud sellist. Tegelikult veidi minu stiilis see oli, nii et võibolla olin lihtsalt ära unustanud. Piltidele ei olnud nimesid peale kirjutatud, õpetaja jagas neid kätte stiili alusel. Aga kui ma ütlesin, et see ei ole minu pilt, andis õpetaja mulle asemele valge paberi. Joonistamise ajal oli mul pingis kitsas ja lükkasin pidevalt pinginaabrit eemale. Hakkasin joonistama jõe keskele paati. Õpetaja küsis, mis see on. Vastasin, et see on midagi jõe keskel. Õpetaja sai aru, nagu oleks see veest kerkiv mullapind. Kuigi mina olin joonistanud mustvalgelt, värvis õpetaja selle koha kõrvalt roheliseks, öeldes, et nii tuleb see koht parem. Tuletati meelde, et enne olin ma rääkinud laeva Pärnu-Peipsi veeteele sisenemisest, mille peale klass hakkas naerma.

Kuulasin linti, millest teadsin, et seal on muusika alles ainult alguses, tagantpoolt on ära kustutatud. Aga kui ma lasin vaikuse algusest veidi edasi, kuulsin jälle muusikat. Varasemal korral olin lasknud lindi lõpuni ja muusika polnud uuesti alanud. Järelikult oli tegemist sellise lindiga, millelt vahel sai muusika kätte ja vahel mitte. Olin hotellitoas. Sinna tuli Peep, kes varastas mult 5 krooni ja põgenes sellega. Jooksin talle järele ja võtsin raha tagasi. Kui ma jälle hotellituppa jõudsin, oli sinna tulnud Artur, kes sõi minu toitu. Ütlesin, et ta võib küll süia, Peebul ei lubanud ma sellepärast, et ta võttis salaja. Ütlesin siiski, et Artur kõike ära ei sööks, sest ma tahan ise ka. Märkamatult tekkis ruumi veel Sander, kes sõi ka minu toitu, ja üks võõras naine, kes istus teise laua taga. Sandri söömise järel jäi toitu nii vähe järele, et sellest ma enam kõhtu täis ei saanud. Artur ütles, et Krister tuleb ka hotelli. Ütlesin, et siis on inimesi juba rohkem kui ruumis voodikohti. Artur selgitas, et ega Krister sellesse tuppa ei tule.