Laagri pööningul

Mängisime malet. Tühjad olid esimene ja kaheksas rida ning a-liin, kus liikusid vankrid, ülejäänud väljad olid kõik nuppe täis. Mäng käis tegelikult kahel laual, aga kõike korraga oli raske jälgida. Üks mängijatest tuli mõttele vankrikäikude asemel odaga lööma hakata.

Kõndisin öösel mööda maanteed. Ütlesin, et ma ei taha linnast välja minna, sest seal on vahemaad suured. Isa ja üks mees võtsid mind auto peale. Isa ütles, et mind ei saa kodu juures välja lasta, sest auto sõidab teise kohta. Minu meelest oleks korraks kodu lähedal peatumine väike vaev olnud. Kodus vaatasime aknast välja ja nägime, et vastasmajas hüppab üks mees kapi otsast alla ja ühtlasi aknast välja surnuks. Tema naine oli juba varem surnud. Me ei võtnud midagi ette, sest ei olnud kindlad, et nägime õigesti. Olime kirjastuses. Sinna tuli üks mees, kes ütles, et aknast hüppamas nähtud mees oli leitud surnuna. Meie polnud teinud välja, et jääda puhta südametunnistusega. Ma polnud nüüd ka kindel, kas oli keegi leitud või oli jutt meie enda suust liikvele läinud. Kirjastusse oli jõudnud minu uus luulekogu. Vaatasin, et selle esimene luuletus ei tundu olevat üldse minu kirjutatud ja tekst ei ole tuttav. Selles raamatus oli üldse vähe minu luuletusi, põhiliselt olid seal teiste autorite omad. Üks naisluuletaja oli selle raamatu koostanud ja öelnud, et märgime kaanele autoriks Simo Runnel. Võibolla oli sinna valitud luuletusi, mida peeti minu stiilis olevaks, sest oli palju minu lemmikluuletajaid - kaasaegsed naljaluuletajad, Rummo ja Viiding. Pooled luuletused olid siiski sellised, mis mulle midagi ei öelnud. Nüüd vaatasin, et minu luuletusi on raamatus ainult üks või mitte ühtegi. Küsisin, kas ma võin seda raamatut koju ka viia.

Magasime öösel laagri pööningul. Lähenes hommik. Üks poiss läks ja tegi pööninguluugi lahti. Minu arvates võisid niimoodi vargad sisse tulla ja raha ära võtta. Raha läks vaja praami- ja bussipileti ostmiseks kojusõidul. Tõenäoliselt olin mina ainuke, kellel see raha olemas oli, sest teised ei mõelnud nii pikalt ette. Püüdsin teha vahepeal kontrollärkamisi, et vaadata, kas vargad pole sisse tulnud, aga ärgata oli raske. Võibolla öösel vargad ringi ei liikunud, sest nad ise ka magasid. Aga mõnel on väiksem unevajadus. Näitasin emale, et osad laepalgid on hakanud pragunema ja alla vajuma. Leidsime, et maja kokkuvarisemise ohtu esialgu siiski ei ole. Ema lükkas katust kätega ja maja hakkas ümber kukkuma.