Garibaldi

Olime ekskursioonil Hiiumaal. Istusime rongis, mis kihutas mööda kõrgel taevas jooksvaid rööpaid. See oli mõeldud meelelahutuseks, aga mina kartsin, et rong võib alla kukkuda. Jõudsime Tartusse tagasi. Kartsin, et võibolla unustasin koti Hiiumaale. Reisi korraldaja teatas, et reisijad on juba sõidu eest maksnud. Tõnu protesteeris selle vastu, et korraldajad ise reisijate pangaarvelt raha võtsid, sest niimoodi võivat juhtuda, et võetakse väga suur summa, ilma et inimene seda ette teaks.

Läksin kooli. Hakkasin stendi pealt otsima, mis on esimene tund. Siis tuli meelde, et esimene tund on ajalugu, nii et jätsin otsimise pooleli. Eelmises tunnis olin õpetajat solvanud. Läksin direktori kabinetti, kus võidi parajasti arutada minu koolist välja heitmist. Kabinetis oli palju rahvast. Mulle öeldi, et jutule pääsemiseks on pikk järjekord. Läksin ajaloo klassi ukse taha. Uksel oli silt, et tund jääb ära, sest õpetajal ei olnud seoses õnnetusega aega valmistuda. Õnnetus võis olla juhtunud minu süü tõttu. Läksin klassi sisse, kus tund hakkas pihta. Selgus, et õpetaja ei olnud minu peale üldse vihane. Ta hakkas lugema uut osa. Vihikusse kästi pealkirjaks kirjutada ühe hõimu nimi. Et õpetaja rääkis korraga kahest hõimust, siis kirjutasin algul vale hõimu nime, aga kohe lisasin ka teise.

Minu ainuke kohtumine Helinaga oli toimunud samas ühiselamutoas, kus varem olin kohtunud Oudekkiga. Olin ise Helina sinna kutsunud. Tagantjärele imestasin, kuidas ma sain seda teha, kui tuba oli Oudekki oma. Koos Helinaga olin seal mänginud kaarte. Helina oli istunud voodi peal ja mina olin seisnud püsti. Ta võibolla nägi minu kaardid ära, aga ei öelnud, et näeb.

Ütlesin, et kõik Oskar Lutsu eluajal ilmunud raamatud olid paberkaantega, kõvade kaantega ei olnud ükski. Hakkasin tema teoste pealkirju loetlema, lugedes neid riiulis olevate raamatute selgadelt. Aga nii esimene kui ka teine pealkiri osutusid tegelikult olevat teiste autorite omad, sest need olid pandud riiulisse Lutsu teoste kõrvale. Võtsin laua pealt ühe paksu raamatu, aga kohe nägin, et pean selle tagasi panema, sest üks naine kasutas seda Uku Masingu luuletuste otsimiseks. Masingu luuletusi oli avaldatud erinevates väljaannetes, naine kasutas just seda väljaannet. Avastasin, et isal on ikka omanikule tagasi viimata romaani "Garibaldi" vihikud. Olin need kõik kooliajal läbi lugenud, väljaarvatud ühe vihiku, mis oli vahelt puudu. Hiljem oli isa nooremate vendade jaoks selle raamatu uuesti laenanud, aga erinevalt minust nemad seda lugema ei hakanud. Hakkasin ühte vihikutest uuesti lugema. Seal oli kirjutatud, et üks tüdruk abiellus peategelaseks maskeeritud mehega, pidades teda peategelaseks. Kohe pärast abiellumist võttis see mees pealmised riided seljast, nii et tüdruk nägi, et tegemist on teise mehega. Nüüd ei olnud enam midagi teha, sest abielu oli juba sõlmitud. Peategelasega abielluda olid tahtnud mõlemad õed ja korraga nad seda teha ei saanud.