Võõrkeelne uneluule

Nägin unes, et pidasin oma viimast õpilaspäevikut raisatuks, sest olin sinna lehekülgede viisi poeemi ümber kirjutanud. Vene keele õpetaja oli käskinud poeemi pähe õppida ja öelnud, et kes seda keskkoolis ka pähe ei õpi, sellel ei ole võimeid. Tegemist oli siiski tõlkega eesti keelde. Hakkasin seda pähe õppima. Tänaseks oli mitmes aines õppida ja pidi tulema mitu kontrolltööd. Inglise keele tunnis pidi tulema test arvatavasti sellepärast, et täna pidid esimesed tunnid olema lühendatud ja muud poleks jõudnud teha. Hakkasin õppima inglise keele sõnu. Kui tund pihta hakkas, ei olnud need mul veel selged. Ütlesin õpetaja Kalmele: "Ma lihtsalt ei jõudnud õpitud." - "Ma usun, et ei jõudnud," vastas ta. Mul olid mõnedele välja kirjutatud sõnadele veel vasted ka välja otsimata. Kalme võis oma lausega tahta öelda, et ma olen varem nii vähe õppimisega tegelenud, et nüüd ei jõuagi ma kõike ühekorraga järgi õppida, isegi kui pingutan. Ta käskis ühel tüdrukutest midagi laulda. See laulis ühte tuntud ingliskeelset laulu sellest, kuidas keegi vaatab kedagi ja peab teda ilusaks. Kui laul läbi sai, käskis Kalme mul luuletus välja mõelda. Hakkasin ette kandama kuuldud laulule vastukaaluks mõeldud luuletust, mis läks mul aeglaselt, sest oli tegemist ridade rütmiliseks sobitamisega:

You are so beautiful
but I don't look at you.
I say: "Mis tost,"
because I don't want look at you.

*
Teises unenäos ütles üks mardikas, et kõik on läbi. Tahtsin teda lendu aidata, aga ta kukkus mõlki ja jäi liikumatult lamama. Teise mardikaga läks samamoodi. Paar teistsugust putukat siiski õnnestus lendu aidata. Mardikaid pidasin surnuteks, aga lõpuks hakkasid nemad ka uuesti liigutama. Üks neist võttis endalt kaks paari tiibu seljast, nagu tahaks neid sellega jälle siledaks triikida. Kahel vennal oli käes pikk nuga. Nad nimetasid neid kamba nugadeks. Võtsin need neilt igaks juhuks ära ja peitsin ära. Kaks klassivenda olid mult raha laenanud ja ei olnud tagasi maksnud. Üks oli võlgu 100 krooni, teine umbes 17. Karjusin nende peale neid nähes iga kord pikalt ja nõudsin raha tagasi. Nad ei maksnud. Meid taheti lepitada, aga üks mees ütles, et õigus on minul. Klaus ütles, et ministri autojuht on mõrvar. Karjusin klassivendade peale edasi ja tegin neile valuvõtteid. Tõmbasin ühel neist tooli istumise alt ära, aga olin rõõmus, et ta reageeris õieti ja ei saanud viga.