See juhtub ju ühtepuhku

Unenäos tegid suured lapsed üksteisele mingeid kotte-ümbrikke, kuhu inimene sisse mahtus. Poisid rääkisid, et nad põletavad ühe tüdruku ära. Rääkisin pere liikmetele edasi, et need võõrad poisid tahavad selle tüdruku ära põletada. Lisasin, et takistada neid ei saa, sest kui üks kord takistada, teevad nad seda lihtsalt mingil teisel ajal ja tüdruk ise on nõus. Mul pidi keskkooliklassi kokkutulek ka Manilaiul toimuma. Asusin jala koos Hennuga teele. Mõtlesin, et Viljandis võiks bussi istuda. Varsti sain aru, et olin unustanud ranitsa kaasa võtta ja haaranud selle asemel portfelli. Nii ei olnud mul kaasas soemaid riideid ega midagi lugemiseks. Mõtlesin, et võiks koju tagasi ranitsa järele minna, aga ei viitsinud, sest siis oleks pidanud kodust otsast peale kõndima hakkama. Henn rääkis midagi, aga ma ei saanud tema hääldusest aru. Lasin tal mitu korda sama juttu korrata, enne kui aru sain. Jõudsime ühe kiriku juurde. Henn küsis, kas see on Viljandi. Mõtlesin natuke, siis vastasin, et ei, see on Nõo. Meile jõudis järgi Klaus ühe koeraga. Jooksin koerast natuke kaugemale. Klaus jooksis selle peale koera poole, et näidata koerale, nagu me jookseksime niisama ringi. Jõudsime ühel hetkel siiski oma trepikotta tagasi. Nuusutasin, ega õhus kõrbelõhna ei ole, et teha kindlaks, kas tüdruk on ära põletatud. Kõrbelõhna ei olnud.

Teises unenäos teadsin, et magan. Peas oli selline meeldiv surin, et ma ei tahtnud ärgata. Nägin vendasid veel väikestena ja kõik oli rahulik nagu vanasti. Ma ei näinud vendasid selgelt, aga mõtlesin, et võin mõelda, et see tuleb sellest, et mul on halb nägemine ja ei ole prille ees. Tundus, et meie perel on parem kasvatus kui tänapäeva lastel, sest me mängisime veel klotsidega, mitte arvutimänge, nii jõudsime kõik läbi mõelda.

Ühes unenäos väljusin bussist Kaunase puiestee peatuses ja tahtsin minna meie vana maja juurde. Püüdsin liikuda läbi hoovide ühe varasema unenäo eeskujul, aga enne kohale jõudmist ärkasin. See unenägu oleks nagu ettekuulutus sellele, et täna oli postkastis kutse ekskursioonile vanasse kooli.

Ei mäleta, kas eilses või üleeilses unenäos kõikus maja järjest kõvemini edasi-tagasi. Järeldasime, et on maavärin. Et näha, kas maja võib kokku variseda, vaatasin aknast välja. Aknast välja vaadates seisis esialgu kõik paigal, aga varsti hakkas ka see vaatepilt kõikuma.