Unenäos hakkasin Tooma juhtimisel autoga sõitma. Selgus, et Pillel on oma auto ja ta oli sellega ära sõitnud. Ütlesin, et Pille oleks pidanud mulle rääkima, et ta autokooli läheb. Kõik kogu aeg küsivad mult midagi Pille kohta, aga kui ta mulle ise midagi ei räägi, siis ma annan tema kohta valeinformatsiooni. Mõtlesin edasi, et võibolla Pille siiski ei läinudki uuesti autokooli, vaid hakkas juhtima selle põhjal, mis ta seal esimene kord õppis. Tee ühes servas olid jalakäijad, teises jalgrattur. Toomas tahtis nende vahelt läbi sõita. Karjusin, et ei mahu. Toomas selle peale pidurdaski ja ootas, kuni vahe suuremaks läheb. Varsti sõitsime keset paksu rahvamassi. Üks torkas meie autol noaga kummi katki. Läksin teda kinni võtma. Selle peale tahtis ta ka mind selle noaga lüia, aga mul õnnestus talt nuga käest välja väänata. Võimud küll alustasid kohtuasja kummi lõhkumise pärast, aga kuna nad meid vihkasid, alustasid nad samaaegselt teise kohtuasja meie vastu vägivalla tarvitamise ettekäändel. Enne kohtuistungite algust andsime välja broshüüri, kus oli öeldud, kuidas asjad tegelikult on.
Teises unenäos lähenesid keskkooli lõpueksamid. Martin ütles, et on üks eksam, mida ta kindlasti ära ei tee - vene keel. Sellest arvasin ka ise, et ma seda ära ei teeks, aga see oli kõigile kohustuslikuks tehtud. Ütlesin Martinile, et me ei hakka üldse neid eksameid tegema, sest meil on juba ülikool lõpetatud. Siiski hakkasin läbi lugema vene-eesti sõnaraamatut koolidele. Sissejuhatavad peatükid jätsin vahele, hakates lugema sõnu. Tristan oli selle läbi lugenud nii, et joonis iga tundmatu sõna alla. Seejuures ei olnud tal alguses üldse allajoonimisi.
