Maleturniir

Unenäos algas turniiri esimene voor. Minu kõrvallaual mängis J. Polgar. Mõtlesin, et mul on raskem mängida, kui tugev mängija pealt vaatab. Mulle näitas automaat tuledega, mis käigu ta teeb. Mõtlesin, et kuna pean ka vastase eest nuppe liigutama ja kella vajutama, siis võin teha meelega aeglasemaid liigutusi, et tema aeg kukuks. Ühel hetkel tegi automaat pika käigu odaga, lüies oma laagrist minu nuppude keskele, aga seda määrustevastaselt kõveralt. J. Polgar ütles ka, et sellist käiku ei ole olemas. Mõtlesin, et võibolla olen ma ise automaati kuidagi valesti kohelnud, et ta lolliks läks. Ütlesin, et ta näitas kaks käiku korraga. Edasi mängides näitas automaat, kuidas ta tuli mulle (mängisin valgetega) lipuga kuningatiivale kallale. Seejärel tundus, et ta tegi ikkagi poole lühema käigu kui algul tundus. Kuna ei saanud enam aru, mis seis peab laual olema, siis katkestasin selle mängu. Edasises mängus oli vastaseks inimene ja ma mängisin mustaga. Mõlemal oli kaks ratsut kuningatiival. Mõtlesin kaua, kuidas võita, aga kui võitu ei leidnud, siis panin kella seisma, sest mul oli ainult 5 minutit järel. Natukese aja pärast selgitasin vastasele, et me leppisime viiki. Ta oli nõus. Ütlesin talle, et ta oleks võinud kella seismapaneku alistumiseks ka lugeda. Ta rääkis, et ta malet mängida ei oska, ainult kooliajal natuke Kerstiga mängis. Nüüd tundsin ära, et vastane on Kristin. Mõtlesin, et tegin hästi, et tegin eelviimases voorus viigi, sest nüüd on mul võimalus sellel šveitsi süsteemis turniiril viimases voorus võita ja nii saada kahe viimase vooru peale kokku rohkem punkte. Edasi mõtlesin, et kui oleksin siiski eelviimase partii võiduni välja mänginud, siis oleksin võibolla saanud viimases voorus viigi ja niimoodi kokku kõrgema koha.