Eile peeti ära ka keskkooliklassi kokkutulek. Kui põhikooliklassi oma organiseeriti üle poole aasta ja ei tahetud teha Tartus, kus sai koolis käidud, siis nüüd tuli mulle kuu aja jooksul ainult kaks kirja ja ei tulnud teha muid kulutusi peale kaasavõetava toidu, sest käidi ainult koolis ja ühe klassi liikme aias ja majas. Värske õhk tekitas jälle peavalu, mis öösel magades küll kadus. Kõike eile ära rääkida ei jõudnud. Seega on mõtet ka tulevikus kokkutulek pidada.
Peale kokkutulekut nägin unes, et tõstsin oma puust taskumalenuppe ja avastasin nende liigutamiseks uusi võimalusi. Tahtsin midagi ära kustutada, aga seda oli nendega keeruline teha, enne tuli see selgeks saada. Räägiti, et kellelgi oli tulnud doktoritöö jaoks läbi vaadata kaks mahukat maleasja, aga see oli ta tapnud. Läksin võtsin riidehoiust oma riided, seejärel tuli mulle meelde, et unustasin asjad ruumi, kus olin enne riidehoidu minekut. Läksin sinna lugemissaali, aga asju polnud enam endise koha peal. Küsisin leitud asjade lauast. Sealt öeldi, et neile need toodi, aga keegi varastas selle märkmiku neilt ära. Nad olid teinud siiski kahest minu värskest maleleheküljest arvutisse koopia ja andsid nüüd mulle väljatrüki. Kõndisin lugemissaalis edasi ja leidsin oma asjad laualt, kus vargal oli lugemine pooleli jäänud. Seal oli terve virn minu vanu vihikuid, kui mina arvasin, et neid kadus ainult üks. Seal oli isegi salajane kamba ajakiri. Vaatasin kõigi oma sinna jäetud vanade vihikute kaasi. Tundsin enamuse hästi ära, ülejäänutest nägin ka, et need on minu stiilis, järelikult minu omad. Mõtlesin, et iga neist vihikutest on tegelikult raamat, seega kirjutasin juba vanasti palju raamatuid.
Ärkasin ja jäin uuesti hetkeks unne või poolunne, kus vaatasin taevasse, nägin lendavat lindu ja kuulsin poolllauldavat:
Oh seda lusti ja lindu,
ka nemad toidavad mind ju!
Ärkasin, jätsin read meelde ja jäin veel hetkeks sellisesse unne või poolunne, kus kuulsin samasuguse häälega:
Ostsin ära, aga purju pole saand,
elu sees pole saand.