Minu koht

Nägin unes, kuidas ema minu jutu peale, mis asjad mulle ei meeldi, helistas psühhiaatrile ja küsis, kas ei vasta tõele raamatus toodud lause, et ärge uskuge, et tal on seisundeid, kus ta millestki aru ei saa ja et kas usuline kirjandus ei või inimesi hulluks ajada, sest ma olevat rääkinud, et tahan sõita Iisraeli. Segasin korduvalt jutu vahele, öeldes muuhulgas, et mina ei mäleta, et oleksin tahtnud Iisraeli sõita.

Nägin unes, kuidas olin Hiiumaal ja sinna tuli mandrilt rahvast juurde. Tulijad rääkisid, et laev oli väljasõitu edasi lükanud, sest merel oli torm, aga lõpuks vaadanud et torm ei lähegi üle ja ikkagi sõitma hakanud. Pidime mandrile tagasi sõitma ka tormiga. Tahtsin sõidu ajal saata koju e-maili, et laev võib põhja minna. Lõpuks vaatasime, et laevas ongi vett, mis võib tähendada, et ta lähebki põhja. Hakkasime võtma päästerõngaid, aga siis selgus, et laev on juba järgmises sadamas ja see vesi peabki selles laeva põranda kohas lahtine olema.

Nägin unes, kuidas Kristjan G. käis viimases klassis ja oli hakanud õpetaja juttu väga põhjalikult üles kirjutama. Mõtlesin, et kui ta ülikooli läheb, siis hakkab ta sama korralikult õppima nagu mina ülikoolis käies. Siis tuli mulle meelde, et ta on minuga ühe vanune, järelikult ta õiges ülikooli vanuses ikkagi ei saanud seda teha. Istusin ülikoolis pingile otsast kolmandale kohale. Keegi tuli ja hakkas minuga inglise keeles rääkima, et ma sealt ära läheksin, sest see olevat olnud esimene koht, kuhu istus ülikooli tulles üks välisüliõpilane, kes nüüd on surnud. Ma ei läinud ära, sest otsast teine koht oli olnud ka esimene koht, kuhu mina ülikoolis istusin. Mõtlesin, kuidas vastu vaielda. Muuhulgas mõtlesin öelda, et see on Eesti, mitte välismaa ülikool, aga kartsin, et siis tulevad mulle ümberringi olijad ka kallale.