Oma pood

Nägin unes, et avaldasin internetis järjekorras uuesti vanu tekste. Mulle öeldi, et ma ei paneks rohkem nähtavale kohale pealkirja, mis kutsub üles tikust tuld tõmbama, sest üks debiilne laps on üle ühe korra midagi põlema pannud. Kuigi seda ei öeldud, nägin nüüd seost, et süütamised olid toimunud just sel ajal, kui see pealkiri oli nähtaval. Olin konverentsil, kus räägiti aidsist. Räägiti, et esimene aidsi surnud inimene suri 90-aastaselt. Algul ei saadud aru, millesse ta sureb, ja peeti tema surma pühaks. Nüüd peeti kõige halvemaks asja juures seda, et ta ei saanud nakkust millestki valgustkartvast, vaid habemeajamismasinast. Need, kes käisid siiamaani juuksuris habet ajamas, ahmisid seda kuuldes õhku. Nakatumise põhjusest saadi jutu kohaselt aru nii, et kõigepealt hakkas tal nahk lõua pealt valutama. Konverentsil oli rühm aidsi põdevaid grusiine. Nende kohta öeldi, et nad on ülbed. Seal oli ka aidsihaigeid poisse, kes tahtsid teisi nakatama hakata. Nende eest me põgenesime.

Metsas langetati puid. Igaüks pidi saama endale ühe langetatud puu. Kui puu saamise järjekord minuni jõudis, olid kõige vanemad puud juba teistele välja jagatud. Püsti olid veel metsa otsa keskmise vanusega puud. Sõlmisin internetis kaks lepingut. Sain kummagi lepingu eest ülikoolis kaheksa ainepunkti. Ülikoolil oli selline leping, mille järgi ta võis iga aasta välismaalt Tartusse tööle tuua kümme inimest. Need inimesed toodi Eesti aastase immigratsioonikvoodi väliselt.

Olin Heueri mälestuskonverentsil. Üks mees läks kõne ajal välja ja pidi seda tegelema kõneleja selja taga olevast uksest. Poisid naersid selle üle. Kõneles Sakkov. Ta rääkis, et Heuer oli Põlva meister. Saalist esitati vastuväide, et Heuer käis koolis hoopis Narvas. Teadsin, et kõigepealt sündis ta üldse Elvas. Aga sellest ei olnud vaja rääkida, sest seda teadsid kõik teised ka. Sakkov ütles, et keegi vaataks Põlva ja Narva küsimuse kohta raamatust järgi. Võtsingi selja tagant raamatu "Male Eestis" ja hakkasin selle sisukorda lugema. Teadsin, et üks peatükk peab olema Heueri kohta. Aga selgus, et see oli hoopis raamatu teine väljaanne, kuhu esimeses väljaandes vaadeldud maletajaid polnud sisse pandud. Sakkov oli hakanud demonstratsioonlaual partiid näitama. Mulle saadeti kirjana ühe ajalehe värske malenurk. Selles oli kutse järgmisel päeval Tallinnas algavale Heueri mälestusturniirile. Ma ei teadnud, kas minna. Ise olin Paides. Sinna tuli Kuusk, kes ütles, et tema läheb Tallinnasse. Ta ütles, et ta võib hilisemal kellaajal sõitma hakata, sest ta ööbib Peipsiäärel, mitte Tartus. Mängisin kellegagi malet või analüüsisime seisu. Mulle näidati, et ma olin jätnud tähele panemata ühekäigulise mati Ob2 nuppe täis seisus kuningale h8. Olin vaadanud selle asemel käiku Oc1 ühe vastase raskeviguri ähvardamisega. Üks poiss ütles mulle, et ma küünistasin teda. Küsisin, mitu küünejälge ma tekitasin. Ta ütles, et 25. Maksin talle kahjutasuks 25 krooni. Need, kes internetist minu unenägusid lugesid, pidid juba ette teadma, et minu käest on alati võimalik kahjutasu saada.

Mõtlesin avada oma raamatupoe. Pinna selleks oleksin saanud niimoodi, et oleksin ära ostnud Raekoja platsil asuva raamatupoe ruumid. Vana pood oleks võinud siis teise kohta kolida. Poes oleksin ma hakanud müüma teistsugust raamatuvalikut kui senine pood. Esikohale oleksin pannud oma kaks trükitud luulekogu. Mõtlesin, et nende müümiseks piisaks ehk ka putka ostmisest. Aga putkal oleks ikkagi liiga väike vaateaken, sest ma tahaks natuke muid raamatuid ka müia. Oleksin hakanud poes müüma nii uusi kui ka vanu raamatuid. Vanu oleks saanud kodust võtta. Aga siis oleks neist ise ilma jäänud. Seega oleks olnud parem panna ajalehte kuulutus: "Ostan vanu raamatuid." Kokku ostetud raamatud oleks saanud siis kallima hinnaga edasi müia. Oleks võinud edasi müia ka vanaemalt saadud suured venekeelsed maakaardid. Aga siis ei oleks neid ise enam vaadata saanud. Kuid ma polnud neid niigi peaaegu kunagi vaadanud, seega ei läinud mul neid endal vaja. Olin seal poes, mille ruume ma tahtsin ära osta. Mulle kõndis riiulite vahel vastu kaks inimest, kellest teine mind teretas. Nüüd tundsin ära, et ta on Ivar. Nüüd teretasin ka ees kõndinut, sest temast ma olin juba varem aru saanud, et ta on Merko. Tahtsin neile välja teha poes müügil oleva enda raamatu. Võibolla ma olin ühe raamatu neile juba varem kinkinud, aga poes oli müügil kaks minu raamatut. Mõtlesin edasi, et oma poes hakkaksin müüma selliseid enda raamatuid, mida on olemas ainult üks eksemplar. Kaane värvilahutuse kümnete tuhandete kroonide suuruse kulu vältimiseks oleksin lihtsalt pastakaga täis kirjutanud kaustiku ja selle siis müüki pannud. Pärast oleks saanud teha samast raamatust uusi natuke muudetud sisuga versioone. Kui ma oleksin uusi asju vahele kirjutanud, oleks kõik ühte kaustikusse ära mahutada saanud sellega, et ma oleksin lõpu ära lõiganud. Sellise üheeksemplarilise raamatu hinnaks oleksin ma pannud 1000 krooni. Võibolla oleks seda olnud liiga vähe, sest sama suure masinakirjatöö eest makstakse mitu tuhat krooni. Aga võibolla oleksin müünud ka hoopis hästi odavalt, sest raamatu valmimiseks ei pidanud ma muid kulutusi peale pastaka ja kaustiku ostmise tegema. Pood võiks olla lahti vähem tunde kui teised poed, et mul müümise kõrvalt kirjutamiseks ka aega jääks. Aga siis läheks mõni ostja teise poodi.