Nägin und ka tänavu

Nägin unes, et Piret kõndis ühes majas koos ühe mehega inimkoridori vahelt läbi. Paigalseisjad pidid ka jalgu liigutama, nagu nad kõnniksid, aga mina ei liigutanud. Seejärel olime Toomemäe moodi kohas puude all, aga ma ei mäleta, mida me seal tegime. Läksime sealt edasi arhiivihoonesse. Hoones oli varem ühes ruumis olnud maleklubi, aga see oli ammu suletud. Nüüd leidsin, et see suleti vist eksituse tõttu ja inimesed käiksid selles edasi. Läksin ruumist võtit võtma, et maleklubi taastatda. Arvasin, et ruumis ei ole kedagi, aga kui olin võtme võtnud, siis märkasin, et seal istub koli vahel üks naine. Ta võis arvata, et ma olen varas. Seletasin talle kogeledes, miks ma võtme võtsin. Naine ei öelnud midagi, istus täiesti liikumatult ja naeratas.

Teises unenäos kõndisin Peedul mööda metsaalust teed. Teel kasvas üks taim, millega oli tehtud midagi sellist, et selle marjad olid varem küpseks saanud. Murdsin endale kaks marjakobarat. Tegelikult neid ei tohtinud võtta. Kohtusin selle perekonnaga, kelle taim see oli. Ütlesin neile, et ma kahetsen marjade võtmist, pealegi on kobarates pooled marjad toored. Minu kahetsuse tõttu hakkasid nad kiitma, et ma olen õige inimene. Pereema käis jões ujumas ja hüüdis sealt, et pandaks silmad kinni, sest ta hakkab riideid vahetama ja võtab ennast paljaks. Mõlemad selle naise väiksed pojad panid silmad kinni, mina olin naise poole seljaga. Kui silmi oldi mõnda aega kinni hoitud, ütles lastest väiksem, et nüüd vist võib silmad lahti teha. Ta tegigi silmad lahti, aga naine oli ikka veel paljas. Naine ütles enda kohta, et ta oskab hästi valetada. See lugu juhtus lasteraamatus, mille oli kirjutanud üks Peedul elav kirjanik. See kirjanik jättis lasteraamatutesse alati selliseid kohti, et ta saaks sama loo täiskasvanute raamatusse ka panna.