Pühapäevased unenäod

Nägin unes inglise keele tundi. Kodus oli tulnud ühte teksti lugeda ja tõlkida. Nüüd seda kontrolliti. Olin kirjutanud välja palju sõnu, aga teksti lõppu polnud jõudnud lugeda. Nüüd kästi mul tõlkida just esimest lauset, mida ma polnud enam lugeda jõudnud. Ühe sõna ütles õpetaja ise ette, sest see oli valesti trükitud. Õpetaja ütles õige variandi koos tõlkega. Teisi sõnu selles lauses ma juhtusin teadma, ja nii ma pääsesingi. Räägiti, et Austraalias on selline õhk, et inimesed hakkavad seal juba suhteliselt madala temperatuuri juures väga kõvasti higistama. Püüdsin meenutada, mis minu endaga Austraalias juhtus. Vist hakkasin ka majja minnes kõvasti higistama. Praegu öeldi mulle, et ma läheks teisest lauast inimesi kutsuma. Ma ei teadnud hästi, kuidas seda teha. Läksin küsisin inglise keeles, kus nad kõik on. Lauas istuvad õpetajad küsisid vastu, kuhu ma ise tulen. Nüüd küsisin, kus kõik on, keda oodatakse. Selle peale kargas kolm õpilast kiiresti püsti ja läksid soovitud kohta. Nad olid aru saanud, et minu küsimus ongi see märguanne, mille suhtes nendega eelnevalt kokku oli lepitud. Teised läksid veidi aeglasemalt järgi. Hakati üheskoos laulma ja tantsima. Mina keeldusin seda tegemast. Tantsimine pakkus huvi ainult naisõpetajatele ja tüdrukutele. Kuigi enamus poisse tuli neile vastu ja tantsisid kaasa, tegid nad seda vastumeelselt.

Üks inimene hüppas müürilt alla Vanemuise tänavale. Kartsin, et ta hüppas kivide otsa. Venemaalt saabus Eestile esitatud arve. Selle ühele küljele oli kirjutatud 47 krooni ja teisele küljele 74 krooni. Mõlemal küljel näitas taustatekst, et numbreid tuli just selles ja seega erinevas järjekorras lugeda. Kui näitasin seda Kristerile, kes töötas välisministeeriumis, oli ta üllatunud, sest polnud nõude erinevust eri külgedel ise märganud. See oli nähtavasti Venemaa kavalus, et ühe arvu märkamise korral saab ta rohkem raha ja teise korral saab öelda, et nõudmisi pole täidetud. Krister ütles, et tuleb maksta suurem variant. Venemaa bussijuhile anti kõigepealt 10-kroonine. Kuna sellest oli vähe, anti juurde 500-kroonine. Oodati, et ta sellest tagasi maksaks, aga ta jättis kõik raha endale. Läksin Vanemuise tänavale vaatama, ega hüppaja kivide otsa ei hüpanud. Aga ma nägin seal, et müürist oli palju kive välja võetud, et Venemaa võimukive asemele laduda. Venelased riputasid Tartu majade külge massiliselt venekeelseid mälestustahvleid. Mõne venelase auks oli mitu tahvlit. Et eestlased selliseid tahvleid üles ei pannud, nägi Tartu välja nagu vene linn.

Stalin sõitis sõja ajal koos poliitbürooga ühises bussis ringi. Kõik poliitbüroo liikmed suhtusid temasse suure austusega, kuigi oleksid pidanud aru saama, et Stalin tapab nad kõik. Andres ei saanud aru, kuidas öeldakse, et kaks poliitbüroo liiget hukkavad enamuse liikmeid. Andrese arvates oli see sama hea kui öelda, et Eesti ja Läti vallutavad Venemaa. Seletasin, et Stalinile ei allu mitte ainult poliitbüroo liikmed, vaid ka sõdurid. Stalin kutsus need, keda ta hukata tahtis, nimepidi välja. Vaatasin, milliste nägudega nad kõik kuuletusid. Kõndisin keerulistes koridorides ringi. Ma ei mäleta, kas ma lasksin Stalini maha, aga lõpuks tungisin ajakirjanike ruumi. See oli täis ühesuguste nägudega suhteliselt kõrges eas Nõukogude ajakirjanikke. Ütlesin otse-eetrisse, et Stalin on surnud. Mõtlesin, et venelased ei oska selle uudise üle rõõmustada, sest neile pole Stalini kuritegudest midagi räägitud. Põgenesin maja katusele. Sealt viskasin tule kõrvaloleva bensiinijaama pihta. Bensiin plahvatas põlema. Tekkinud lööklaine kandis mind tükk maad kaugemale. Edasi põgenesin Moskva metroosse. Olin viinud oma aju sellisesse seisundisse, et tegin ainult õigeid otsuseid. Metroos läksin kõigepealt räpasesse wc-sse. Kui sinna sisenes üks naine, vahetasin temaga riided ära. Seejärel kõndisin mööda metrooseina ja möödasõitvate rongide vahelist kitsast pragu. Oli karta, et see naine tahab minuga uuesti kokku saada ja tunneb mind nüüd alati ära ja võib mind rongi aknast näha. Seetõttu vahetasin riideid ka metroosse malet mängima kogunenud meestega.

Priit Pärn oli ühte joonisfilmi joonistanud oma autoportree. Tegemist oli seal kahest üksteise kohal paiknevast läbipaistvast klaasist vaguniga, kus ülemine klaas peegeldas alumise peale Priit Pärna nägu. Selle filmi vaatamine oli vajalik, et harjutada uut tüüpi rongidega sõitmist, sest nüüd olidki kasutusele tulnud vagunid, kus pidi kahe klaasi vahel olles kogu sõidu aja püsti seisma.