Õudusjutt arstidest

Arstid hakkasid streikima, et osa minu rahast neile antaks. Nende nõudmised täideti. See tundus ebaõiglane, sest neile oli juba varem minust mitu korda rohkem makstud. Nii ei läinud ma enam kunagi arsti juurde. Alguses minu tervis sellest paranes, sest organismi rohtudega mürgitamisele tuli lõpp. Aga ühel päeval sain sellise haiguse, mis vajas ravimist. Ma ei läinud ikkagi arsti juurde, sest oli karta kättemaksu. Keskmine eluiga langes keskaja tasemele. Arstid lahkusid riigist, sest uus streik ei andnud enam loodetud tulemusi, sest ei olnud enam kelleltki midagi ära võtta. Ka välismaal hakkas keskmine eluiga langema, sest seal tööle asudes ei saanud meie arstid sealsete patsientide võõrkeelsetest kaebustest aru. Aga nad lohutasid ennast sellega, et loomaarst ei saa ka looma jutust aru. Kodumaal, kus enam arste ei olnud, võrdsustusid inimese ja looma keskmine eluiga, aga välismaal oli inimese eluiga veel veidi pikem.