Unenägu unenäoga

Nägin unes, et olin koostanud raamatu ühe kunstitegelase artiklitest. Käsikirja oleks muidu võinud juba kirjastusele üle anda, aga kirjastus tahtis, et ma kirjutaks ka eessõna. See oli raamatu koostamise juures kõige raskem. Minu poolest oleks võinud keegi teine ka kirjutada. Mõtlesin, et kirjutan eessõnaks selle inimese kohta entsüklopeedias olevad laused pikemaks. Täiendust oleksin võtnud kunstiajaloo raamatust. Ainult et see oli ilmunud 1970. aastatel ja inimene veel elas, nii et raamatus olid ebapiisavad andmed. Leidsin isa toast ühe huvitavalt illustreeritud luulekogu. See oli trükitud Järvamaal ja sellel oli ootamatult suur trükiarv - 27 000. Aga selgus, et asi oli selles, et see oli trükitud Nõukogude ajal. Siis ostsid inimesed raamatuid kokku, ilma et nad neid lugenud oleks. Heitsin esikusse magama, et unenägusid nägema hakata. Kandusin sealt alanud unenäos oma tuppa voodisse. Sealt kõndisin vannituppa. Tahtsin vannitoatuld põlema panna, aga see ei süttinud. Silmad harjusid siiski pimedusega kiiresti ära. Hakkasin riideid seljast võtma, teades, et seda tehes riskin ma ärkamisega. Ärkasingi. Varsti nägin ma järgmise unenäo, mis oli inetum, sest kaks inimest panid mind seal enda peale karjuma.