Hirmunud täpid

Nägin unes, et ühes hoones olid erinevates tubades erinevad maad. Ühes toas elasid täpi suurused mehikesed. Neil oli seal õunasid. Võtsin ühe õuna ja ütlesin, et ma näitan, kui kiiresti ma seda söön. Kui ühe suutäie hammustasin, põgenesid kõik täppmehikesed ühe hetkega, sest nende jaoks oli minu söömiskiirus kohutav. Nemad oma väiksuse tõttu sõid ühte õuna kaua aega.

Olime Paides. Oli veel pime, aga selgus, et kell on juba palju. Ei saanud aru, kas pimedaks teevad äikesepilved või on pilved tekkinud tolmust, mis tekkis maakera võimalikul kokkupõrkel mõne asteroidiga. Viimasel juhul oli oodata, et inimesi hakatakse süstemaatiliselt maha laskma, et neid kannatustest päästa. Klaus arvas, et siis hakavad need mässama, kellele mahalaskmine ei meeldi. Ta rääkis, et kui ühte inimest käe taskushoidmise eest hukatakse, lubatakse teisel hukkamise juures viibijal samal ajal käsi taskust välja võtta ja niimoodi karistusest pääseda. Aga kui keegi hukkamise ajal räägib, siis ei lubata tal rääkimist lõpetada.

Rahvas seisis tänaval. Kõneleja juurde tuli labidamees. Algul ei saadud aru, kas ta on mässaja, kes kasutab labidat löögiriistana, või hoopis teetööline. Sellest kodus lugedes mõtlesin jätta pooleli fantastilise romaani kirjutamise ja kirjutada järjest hulk raamatuid väljamõeldud ajalugusid. Samal ajal hakkas ema rääkima, et kõiki pabereid ei tohi alles hoida. Küsisin, et kui tema raamatud tohib isegi välja anda, miks ei tohi siis minu raamatuid ühes eksemplaris säilitada.