Värsked unenäod

Nägin unes, et sipelgapesas oli üks sipelgas, kellega ma hästi läbi sain. Aga üks inimene pani kõik teised selle pesa sipelgad ka liikvele, sest ta teadis, et see on minu jaoks liig. Nii tõrjus ta mind oma sipelgast eemale.

Kõndisin koju. Rõdul magas Tõnu, kellel oli nii paks madrats, et see oli rõdupiirdega ühe kõrge. See mulle ei meeldinud, aga teha polnud midagi. Sel kellaajal hakkasid just kirsipuud õitsema. Ladvas kasvas suurem õiekobar, aga see murdus ära. Minul oli kahju, et selles kobaras viljad ei valmi, aga Tõnu jaoks ei olnud see oluline. Henn ja Toomas läksid välja ja hakkasid jaapanlastega püssidega lahingut pidama. Ei saanud aru, kas need on mängu või pärispüssid. Minu seletus asjale oli, et jaapanlased tahavad eestlasi Eestist välja tõrjuda ning Hennule ja Toomale meeldib sõdida. Klaus hüppas kolmanda korruse aknast välja, et neile appi minna. Ta ei saanud hüppest viga. Toas olime veel mina, isa ja ema. Isa ütles, et peaks välja minema ja uurima, mis seal toimub. Ema palus, et ta ei läheks. Mina ütlesin, et peaks ikka minema.

Lugesin Uku Masingu raamatut. Ta ütles seal, et kui ta suri, ei pandudki talle hauda kaasa Piiblit, vaid ainult kapsastunud Uus Testament. Mulle jäi segaseks, kuidas ta oma surmast minevikus kirjutab. Võibolla kirjutas ta selle ette valmis, viibides justkui kõigis ajahetkedes korraga. Aga see erinevates aegades viibimine võis tähendada, et tegemist oli tema kujutlusega, mis tegelikult hiljem teoks ei saanud. Uku Masing ei saanud kunagi presidendiks. Lennart Meri sai. Näidati, et Lennart Mere ametisseastumis tseremoonia ajal olid sõitnud selles suunas Vene tankid eesmärgiga üritust takistada. Isa arvas, et tegelikult mindi tanke merre uputama, et eestlased neid kätte ei saaks. Mina avaldasin arvamust, et tankid evakueeriti Venemaale.

Sorisin meie pere prügikonteineris. Ema ja isa olid teinud uuenduse ning sinna visatud prügikotid nööridega kinni sidunud, et solk pragunenud konteinerist välja ei voolaks. See tegi mind murelikuks, sest tundus, et niimoodi ei saa Helina prügikotist välja. Tavaliselt olin ma teda kohanud nimelt konteineris prügikotis. Hakkasin nööre lahti siduma, aga Helinat ma ühestki kotist ei leidnud. Ühes kotis oli plekktoos, milles Helina oli kõige sagedamini olnud. Sorisin toosis oleva pulbri läbi, aga teda ei olnud ka seal. Lõpuks leidsin ma ta eelviimasest kotist. Ta oli väike tinasõdur. Kahjuks oli ta muutunud liikumatuks. Aga varsti ta kadus mu sõrmede vahelt. See rõõmustas mind, sest kadumine tähendas, et ta oli jälle elustunud.

Olime maamajas. Luurasin aknal, mida teised teevad. Kõrva hoidsin vastu toru, et tabada võimalikke helisid. Siis märkasin, et naaber tuleb suunast, kust ma midagi oodanud ei olnud. Nüüd tuli ruttu tema vaateväljast kaduda. Majas olid kahes suunas koerad. Läksin nende eest keskmisse tuppa ja panin selle ühe ukse lukku ja teise haaki. Toast viis uks edasi veel ühte väiksesse ruumi. Läksin sinna.

Mängisin malet. Võitsin, sest vastane ei suutnud oma tsentrietturit minu mitmekordse rünnaku eest kaitsta. Aga ühe asja ma olin tema sesius tähelepanuta jätnud. Mõtlesin, et edaspidi ma tean, et vastane saab alati oma liputiiva ettureid edasi lükata, et lipp nende taha viia, nii et ta vankritele jalgu ei jääks. Seda mõeldes olin juba pooleldi ärkvel.