Korduskaitsmine

Nägin unes, et pidin uuesti kaitsma magistritööd, mille olin juba varem ära kaitsnud. Uueks korraks ei teinud ma mingeid ettevalmistusi. Mõni hetk enne kaitsmise algust mõtlesin, et võiks nüüd veel kaitsekõne sisule mõtlema hakata. Aga seda ma siiski tegema ei hakanud. Üllatuslikult ei antudki sõna esimesena mulle, vaid hakati küsima kõigi kohalolijate arvamusi töö kohta. Esimene arvaja ütles, et ma olen kasutanud ühes kohas sõna "õigupoolest", aga õige on sõnaraamatu järgi "õiguspoolest". Ta lisas, et kahjuks rohkem vigu ta ei oska nimetada. Mõtlesin, et kui mulle sõna antakse, siis vastan talle, et mõnest sõnast on lubatud ka siis kahte erinevat varianti kasutada, kui sõnaraamatus on ainult üks. Edasi mõtlesin, et sellest sõnast on lubatud vist siiski ainult sõnaraamatu variant. Igatahes sain ma vastata, et see ei ole suur viga. Järgmine arvaja ütles, et töös on siiski palju vigu. Näiteks olevat ma kasutanud sõna "süia". Sellele võisin vastata, et "süia" kasutan küll luuletustes, aga magistritöös kirjutasin kindlasti "süüa". Arvaja ütleski, et ma olen ühel leheküljel luuletust kirjutanud. Ürituse juhataja vaatas nimetatud lehekülge ja ütles enda vastas istujale, et tema seal luuletust ei näe. Järgmiseks anti sõna Sandrile. Ta kiitis, et töös on asjad korralikult musta joone all. Kriitilisi märkusi ta ei teinudki. See kaitsmine läks üldse väga kergelt. Nüüd anti sõna mulle. Mitte et kõik teised oleks juba rääkinud, aga sõna anti istumise järjekorras. Oma suuga rääkima hakata ma ei tahtnud, vaid eelistasin sellele ärkamist. Uuesti magama jäädes läks kaitsmine edasi. Üks kõneleja kritiseeris mind selle eest, et olen töös suhtunud karupoeg Puhhi sama hästi kui "Karupoeg Puhhi" autor. Mulle anti teist korda sõna, et ma sellele midagi vastaks. Eelistasin ka nüüd rääkimisele ärkamist.