Unenägu kaks korda

Nägin unes, et ärkasin üles oma sünnipäeval. Krister oli mulle varem esitanud kirjaliku küsimuse, millele ma olin vastanud kaustikusse. Krister oli oodanud vastust elektrooniliselt. Seda saamata oli ta nüüd küsimust korranud. Vastasin sellele jälle kaustikusse. Olin võtnud uuesti kasutusele kamba vihiku. Sinna kirjutas praegu Klaus. Kui hakkasin vaatama, mida ta kirjutas, keelas ta mul seda teha. Seletasin talle, et see ei ole ainult tema vihik, vaid minu vihik ka. Ja minu vihik on see rohkem, sest mina võtsin selle kasutusele. Mõtlesin, et mina andsin küll Oudekki käest saadud kamba vihiku Oudekkile tagasi. Ütlesin Klausile, et ta võib enda kirjutatud kohad vihikust maha sodida või enda kirjutatud read välja lõigata. Viimast juhul, kui pöördel ei ole midagi minu kirjutatut. Mõtlesin, et see vihik on terve võimaliku ühiskonnakorralduse mudel. Mul olid külas ka Piret ja Oudekki, aga neile polnud mul aega tähelepanu pöörata. Hakkasin minema vannituppa, et panna selga päevariideid. Piret süütas parajasti kuusel küünlaid. Nii pidin ma astuma üle kuuse oksa. Kui ma vannitoast sinna tuppa tagasi tulin, ütles Piret, et Oudekkit ei ole praegu seal toas.

Läksin õpetaja Holtsile rääkima, et olin proovi pärast jälle ühel olümpiaadil käinud. Olin saanud suhteliselt vähe punkte. Põhjendasin seda sellega, et kooli lõpetamisest on juba aastaid möödas, mistõttu mul ei ole enam kõik asjad meeles. Teiseks sellega, et olin olümpiaadi päeval unine. Jätsin lisamata, et mul olid ka südames valud. Olümpiaad oli koosnenud mitmest erialast, mille eest oli antud eraldi punkte. Üks eriala oli olnud male. Seal olin pidanud mängima edasi ühte seisu Steinfeldti vastu. Olin selle kaotanud. Holts küsis mult, mida ma mõtlen sellega, et olen kirjutanud, et viga oli käik b4. Seletasin, et see käik ei tule mitte diagrammseisus, kus see pole veel võimalik, vaid paar käiku hiljem. Mõlemad olid saanud lippu minna, aga otsustas see, et minu lipp saadi kätte. Mööda tänavat Holtsi juurest minema kõndides nägin tee ääres ühte väga suure kirvega meest. Kahtlustasin, et ta tahab mind ära tappa. Põhjuseks võis olla see, et tulin sellisest suunast, et ta võis arvata, et ma käisin tema naisel külas. Tegelikult ma ei käinud. Kõndisin mehest mööda. Aga ta tuli mulle varsti tee peale ette ja teataski, et ta on otsustanud mind ära tappa. Nüüd tuli talt kirves ära võtta. Järgmisel päeval olin koolis. Holts rääkis olümpiaadi tulemustest. Mina olin saanud kõige rohkem punkte unenäo kirjutamise osa eest - 5 võimalikust 10-st. Aga Holts rääkis, et seda osa tehti halvasti. Olevat olnud näha, et osalejad tahtsid rekonstrueerida oma aastatetaguseid unenägusid. Ütlesin, et mina kirjutasin küll oma viimase unenäo. Seda ma tegelikult uskusin, et osad kirjutasid aastatetaguseid, sest kõik ei näe pidevalt unenägusid. Unenäo üleskirjutamise oskus pidi näitama osalejate matemaatilise mõtlemise oskust. Mõne küsimuse eest olin saanud 0 punkti. Helen hakkas õpetajale seletama, et kui inimene on küsimusega tegelenud, siis ei saa talle panna 0 punkti, vaid tuleb panna vähemalt 1. Mõtlesin järgi. Jõudsin järeldusele, et Helen eksib, sest punktid ei ole hinded. Kui mulle antaks 1 punkt, siis võidaks see ka klassipäevikusse hindena 1 kirjutada. Edasi oldi kooli õuel. Lõpuks hakkasin koju minema. Tüdrukud olid selle üle imestunud ja rääkisid, et nemad arvasid, et esimest korda peol olles olen ma seal neist kauem. Ülejärgmises unenäos mõtlesin selle unenäo uuesti läbi. Juurde tuli see, et vaatasin ühe maja aknaid ja järeldasin, et see on ehitatud 1970. aastatel, sest akendele on kleebitud 1970. aastate pilte. Seega olid seal algusest peale ühed ja samad inimesed elanud ja nad olid kõik ühe vanad. Pidasin õigemaks, kui majas elab erinevates vanustes inimesi. Lõpuks hakkasin mõtlema selle üle, et olen ennast nimetanud magistriks, aga ma vist ikka ei ole veel magister, sest kuigi magistritöö on kaitstud, peaks mul üks aine veel tegemata olema. Mis see on, see ei tulnud meelde. See ei saanud olla isegi riskianalüüs. Kuna ma ei teadnud, mis see on, siis ei saanud ma ka magistrantuuri lõpetada.

Sai läbi maleturniir. Kuulsin, et Rei hakkab linasid pesema. Nii jätsin ka oma lina tema kätte. Üks koolipoiss küsis Reilt, kas talle võib alati Tallinnast linasid pesemiseks tooma tulla. Rei ütles, et muidugi. Aga mulle tundus juba, et ta teeb nalja. Järgmiseks ütleski ta poisile, et see ei ole üldse maailmas ringi käinud ja ei tea, kuidas asjad käivad. Nüüd sain aru, et Rei peab tegelikult pesema vaid enda asutuse linasid. Seepärast ütlesin, et ma võiks enda lina ise ka pesta, aga mul ei ole kotti, millega seda koju viia. Rei andis mulle selle peale kilekoti. Kilekotte oli ta mulle andnud ka eelmistel kordadel.