Naeruturtsatused

Olime koolis ja tuli õppida ajaloo kontrolltööks. Nendeks anti nii palju lugeda, et viimasel ajal võttis mul kõige läbilugemine kaks päeva. Üheks ülikooli eksamiks õppides olin koostanud tabeli põhjaliku süsteemiga, aga polnud õpitut kinnistanud, mistõttu eksamil oli tahetud mulle kolme panna. Olin õpetanud Liisile kontrolltööks õppimist tabeli ühe poole kinnikatmise teel. Nüüd oli Liisil tabel olemas ja ta ütles, et hakkame sellest koos õppima. Küsisin, milleks koos, kas ta peab vajalikuks sõnade läbihääldamist. Näitasin, kuidas saab õppida üksinda. Võibolla tahtis Liis kontrollida, kas ma tõesti õpin nii tobeda meetodi abil nagu tabel. Isa näitas meile, et tabureti peal seistes on hoopis teine vaade kui põrandal seistes. Rääkisin Tõnule, milliseid tulemusi ma olümpiaadidel olen saavutanud, kuidas enne hea tulemuse saavutamist ei tahetud mind võistkonda panna ja kuidas aasta hiljem saingi halva tulemuse. Tõnu kuulas ja naeris. Ütlesin, et olen talle sellest varem ka rääkinud, aga ta kindlasti täpselt ei mäleta.

Kohe, kui ma blogisissekande avaldasin, luges seda üks naisblogija. Avastasin mulle senitundmatu võrgulehe "ajaloo-poolportaal". Sinna ilmus viide minu blogisissekandele, sest see oli ajalooteemaline. Aga ta ilmus alles siis, kui see naisblogija oli juba sissekande avanud. See naine polnud üldse ajaloolane. "Ajaloo-poolportaali" ühel ribal olid viited uutele sissekannetele, teisel ribal pikematele tekstidele, sealhulgas ühele minu väga vanale blogisissekandele. Mõtlesin, et peaks seda portaali pidevalt jälgima hakkama. Olin õppinud magistrantuuris kaks aastat. Õppeaga sai aasta võrra pikendada, aga olin lasknud käest võimaluse esimese ja teise aasta vahel akadeemiline puhkus võtta. Hakkasin paksu ajalooraamatut edasi lugema. Kirjutasin kaustikusse kohe esimese edasi loetud lause kohta kokkuvõtte. Siis otsustasin, et ei kirjuta kokkuvõtteid enne, kui lõik on lõpuni loetud. Selles lõigus oli toodud tsitaat ühest vanast dokumendist, kus kasutati Eesti poliitikute kohta varjunimedena välismaa poliitikute nimesid, näiteks Stalini oma. Tõnissoni nimi ei käinud samuti Tõnissoni enda, vaid ühe väiksema poliitiku kohta. Läksime mikrobussiga sõitma. Mina istusin taha ritta keskele. Üks poliitik tahtis istuda oma harjunud kohale, aga üks meie pere liige oli selle koha juba ära võtnud, mistõttu poliitik tegi väga pettunud nägu. Aga talle tehti see koht vabaks. Eelmine kord oli see poliitik sõitnud selles mikrobussis koos oma naisega, aga nüüd oli ta naisest lahku läinud. Peale tuli üks tema endise naisega väga sarnane naine, kes polnud siiski sama inimene. Mina pidin ühele naisele ruumi tegemiseks akna alla edasi nihkuma, kuigi sinna paistis päike. Klaus tuli fotoaparaadiga ja tahtis pildistada aknatagust vaadet, aga hakkas hoopis naerma. Iga naeruturtsatuse juures tuli tal suust vett. Ta naeris ilmselt sellepärast, et see, keda ta pildistama hakkas, hakkas samal ajal teda pildistama.